Kõik me oleme raamatud, raamatud,
köited riiulil pole me tõelus.
Nagu raamatud määratud saama
elus hellust me kord, kord õelust …
Urve Tinnuri: Kõik me oleme raamatud
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kaua-kaua pole see luuletus mulle enam näppu sattunud, seepärast ei või ma väita, et jätsin need read õigesti meelde. Ka autori nime suhtes ei ole mul täit kindlust. Siig? Rimmel? Saar? Aga hetkel polegi see tähtsam teadmisest, et keskkoolipõlves oli see mu lemmikluuletus, mille sügav sõnum saadab mind tänini.
Kui aastate raamatus keeratakse ette uus lehekülg, teeme sedasama ka endas. Igaüks meist on oma põlvkonna teos ning minu jaoks on just aastavahetus see aeg, mil mõtlen, mida on minust lehthaaval rebitud ja mida olen pakkunud neile, kes on viitsinud mind sirvida või lugenud mu kaanest kaaneni läbi.
Kohe kindlasti pole ma seiklusjutustus ja kaugeltki mitte bestseller. Ma pole ka köitejagu ajaviitekirjandust ega kogumik üksteisega põimumatuid lühinovelle. Olen romantiliste sugemetega tõsieluromaan, mille tegevus algab vaestest ja viletsatest viiekümnendatest ning jõudnud nüüdseks uue sajandi teise kümnendi algusesse, kus valitsevad ebavõrdsus, tööpuudus, katkised inimsuhted ja maailmalõpumeeleolud.
Alapealkirjad suunavad lugeja eluetappidesse, milles leidub ilusat ja pisut vähem ilusat, kõike peale kodutuse, nälja ja sõdade. Olustikukirjeldused mu lehekülgedel kattuvad sadade ja tuhandete samasugustega, süžee ja tegelaskond on aga pelgalt minule omased.
Mind pole üles tähendatud suurte sõnameistrite sulega ega eksponeeritud soliidse raamatukapi klaasuksetaguses. Mu autorid on lihtsad eluaastad, keeletoimetaja isamaa ning välja on mind andnud aeg oma kulu ja kirjadega. Mu õnn on olla teos, mida pole unustatud riiulinurka tolmuma, kasutatud lehthaaval ahjusüüteks ega viidud makulatuuri kogumise punkti.
Ikka on leidunud ja leidub neid, kes, vaatamata asjaolule, et ma ei lõhna enam värske trükivärvi järele, hellitavad pilguga mu eessõna, süvenevad ühte või teise peatükki ja silmitsevad illustratsioone, mis sündinud argipäevade hallist söepliiatsist ja pühapäevade värvilistest pastellkriitidest.
Tunnen ennast nagu raamatud ikka – kohati käestpanduna, seltsiks lootust loov järjehoidja, kohati seinalambi süütamist igatseva öökapilektüürina, kohati räsitu ja kapsaksloetuna, ja pole midagi kaunimat videvikutunnist, mil kellegi pilk üle mu tiitellehe libiseb.
Tean, et palju siin maailmas ei olene meist endist, kaante tugevus ja köite vastupidavus kaasa arvatud. Me keegi ei aima, kui palju peatükke jääb tänase lehekülje ja järelsõna vahele, ja kas neile leidub ka lugejaid. Kõige enam soovin, et need, kes mu avavad, ei jäta tähele panemata kuluma kippuvate tähtedega trükitud pühendust: „Neile, keda armastan. Neile, kes armastavad mind.” Kuni on olemas need, kellest hoolida, ja saada tunda nende hoolimist, on kõik olemas.