/nginx/o/2016/10/21/5984357t1h1d47.jpg)
/nginx/o/2012/01/27/930282t1he188.jpg)
Iga kord, kui ma suurpuhastuse ette võtan, vaatab mulle kapipõhjast vastu väsinud 30aastane vatitekk, vanunud ja mahajäetud. See on kadunud ema kingitus mu pulmapäevaks, tema enda tehtud.
Juhtkiri: Südame ja mõistusega
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Elukogenud inimene teab, et kaheksakümnendate algul ei olnud korralikku laia vatitekki kuskilt saada. Ema siis tegi selle ise, ladus vatiinitükke üksteise kõrvale ja peale, leidis ilusa mustriga sitsiriide nende ümber ja pistis nõelaga kahemeetrise palaka käsitsi risti-rästi läbi. Et sel ajal kummitas ka voodiriiete põud, õmbles ema vatiteki all- ja ülaäärele nööbid, nii ei pidanud suurele tekile tervet kotti ümber õmblema, vaid piisas lina teki külge nööpimisest. Raskel ajal tuli kokku hoida.
Terve mõistus ütleb, et ajal, kui üks tekstiilifirma trumpab teise üle odavama ning samal ajal õhulisema, kohevama ja tervislikuma tekisisuga, pole ju mõtet seda räbalat hoida. Emotsioonid aga räägivad teist keelt. Sel vatitekil on oma lugu ja tähendus.
Sellepärast mõistan, kui raske on üksi jäänud inimesel oma kodu teise koha vastu vahetada. Jah, tervis pole enam see, lumelükkamine käib üle jõu, talvekütte muretsemisest ja ladumisest rääkimata, aga kaua sa pealinnas või hoopis mõnes teises riigis töötavaid lapsi muredega tülitad, neil on endagagi tegemist. Ja kui nad oma pudinatega külla tulevad, tahaks hoopis juttu ajada. Muidu näed läbi akna vaid puudeladumist ja läinud nad ongi.
Selles kodus on tihtipeale kõik tehtud oma kätega, alates ehitusel vaja minevate puude langetamisest. Küüditatuid riik ei soosinud. Nii need individuaalrajoonid kerkisid. Hea, kui krunt anti. Said Siberis hakkama, pidid ka Eestisse naastes toime tulema. Kuidas sa selle kodu, mille igal kivil ja lauatükil on oma lugu jutustada, maha jätad, isegi kui lapsed ja omagi mõistus teist juttu räägivad.
Aga mida aeg edasi, seda kiiremini on vaja otsustada. Tuleb nõu pidada psühholoogiga, panna plussid ja miinused kirja, rääkida oma lähedastega ja kuulata südame häält.
Selle kõrval pakume oma abi ka meie, 60+ toimetus ehk ajakiri elukogenud inimestele ja nende lähedastele. Teemad, mida sellest numbrist loete, on lugejate vihjatud ja oodatud. Oleme rahul, kui saame aidata. Andke oma teemasoovidest ka edaspidi teada.
Peame vastu, talve selgroog on juba murtud!