/nginx/o/2024/01/31/15861401t1h9323.jpg)
Salme tuli vastuvõtule koos miniaga pärast viimase üha tungivaks muutunud nõudmisi, mida võinuks juba ka ultimaatumiks nimetada. Väikeses majas, kus Salme ja kaks nooremat põlvkonda koos elavad, muutus elu mõnevõrra väljakannatamatuks ehk otse öeldes: seal haises. Lapsed kirtsutasid nina ja hakkasid vanaemast eemale hoidma, kuni minia andis valida: kas ämm läheb oma pidamatusega arsti juurde või kolib hooldekodusse.
Uriinipidamatus ehk inkontinentsus ehk seisund, mille puhul esineb tahtmatu uriinileke, on delikaatne ja enamikule meist piinlikkust tekitav teema. Saatku siis see terviseviga ennast või kedagi lähikondsetest, sellel teemal on raske juttu üles võtta.
Eesti gerontoloogia ja geriaatria assotsiatsiooni (EGGA) läbi viidud uurimuse kohaselt kannatab pidamatusega inimestest koguni 76 protsenti pideva stressi all, sest nad kardavad pidamatusega kaasnevat reetlikku lõhna.
Uriinipidamatus, õigemini sellele reageerimata jätmine, on EGGA andmeil üks sagedasemaid põhjusi, miks eakad inimesed hooldekodusse paigutatakse. Pooled kuni kaks kolmandikku hooldusasutuste elanikest põevad uriinipidamatust.
Just nimelt põevad. Tegemist pole vananemisega kaasneva ealise iseärasusega, vaid meditsiinilise probleemiga, millele on võimalik leida lahendus.
