Ene Raudla: Sünni ja surma vahel

Ene Raudla. Foto: Elmo Riig / Sakala

Elama mahume sünni ja surma vahele. Sünnist peale hakkab inimene liikuma surma poole. Bioloogiline surm on ainus absoluutselt kindel asi inimese elus. On aga traagiline, et just siin jäetakse vajalikud ettevalmistused tegemata. Kui inimene sünnib siia ilma, siis tehakse ettevalmistusi. Nii peaks olema ka suremisega kui elu ühe loomuliku osaga.

Igal inimesel peaks olema seaduspärane testament, et vältida võimalikke probleeme surma korral. On tavaline, et inimesed koostavad testamendi siis, kui nad on olnud ise pärijad või näinud pealt inetult lõppenud pärimisi. Saatuse hooleks jäetud pärimine võib õed-vennad elu lõpuni tülli ajada. Testament on inimese viimane vaba tahte avaldus.

Meie ühiskonnas on tendents, et eakad inimesed veedavad oma vanaduspäevi hooldekodudes või kliinikutes või on unustatud üksi korteritesse või maakoju, kust nad leitakse surnuna mõni aeg hiljem.

Nüüdisühiskonnas räägitakse palju surija üksildusest. Nii ei saagi lähedased sageli teada, mis oli lahkunu viimane soov – see, mis ajast aega on kuulunud tingimusteta täitmisele, et tagada lahkunu ja elavate hingerahu.

Meie ühiskond on võõrandumas vanadusest ja surmast. Soome psühhoterapeut Tommy Hellsten kirjutab oma raamatus „Olla lapsevanem”: „Kapitalistlikus ühiskonnas on väärtus üksnes sellel, mida saab mõõta ja mis tootmise vallast ülevõetud mõõdupuude järgi tähtsaks osutub. Armastatud ja hinnatud olemiseks peab inimesel olema piisav turuväärtus. Need, kes ei tooda, näiteks vanurid, heidetakse reservaatidesse, kus nad jäävad surma ootama.”

On kahju vaadata seda, kuidas ühiskond ikka enam ja enam soosib nooruslikkust, head väljanägemist, edu. Samas vananemise ja surmaga seotu tõrjutakse tahaplaanile. Rohkem oleks vaja rääkida surma ja suremisega seotud psühholoogiast.

Oma rahva ajaloost ja kirjandusest võime õppida seda, kuidas vanade inimeste lähedalolek andis võimaluse osa saada mitte ainult hindamatu väärtusega elukogemusest, vaid näha ka kannatust, haigusi, vanadust ja surma loomuliku ja ilusa elu osana.

Küllap oleks aeg peresünnituste kõrval õpetada ja juurutama hakata ka peresuremist. Seda vajavad mitte ainult vanad ja surijad, vaid eelkõige lapsed, noored ja täisjõulised, et kasvada inimeseks. Inimeseks, kes elaks väärikalt, et lahkuda väärikalt.