Jäägu minust üksnes rõõm

Testament. Foto: Elmo Riig / Sakala

Igal inimesel koguneb oma eluaja jooksul mingisugust vara, olgu selleks kinnisasjad, sõidukid, raha, väärtpaberid, raamatud või margikogu.

Massiivses kaminas praksuvad halud, õhkkond on kurb, kuid pidulik ning ootusärev. Ruumi on kogunenud hulk pidulikult riides inimesi. Osad nendest nutavad, osad püüavad mitte eriti õnnestunult oma rõõmu maha suruda. Nende ainitine ning ootusärev tähelepanu on keskendunud heas ülikonnas kuldselt läikivate prilliraamidega auväärsele hallipäisele härrale. Viimaks härra köhatab, võtab laualt paksu hunniku paberid ning alustab pidulikult: „Käesolevaga teen teatavaks kadunukese viimase tahte ...”

See dramaatiline stseen on kindlasti kõigile väga tuttav, enamasti siiski meieni jõudnud filmide kaudu teisest kultuuriruumist, kus oma viimase tahte koostamise traditsiooni võib mõõta sajanditega. Kuigi testamendi koostajate arv on Eestiski viimasel ajal pisitasa tõusma hakanud, ei ole eestlased erinevalt paljudest teistest eurooplastest varmad on viimast tahet ja soove õigel ajal kirja panema.

Kuigi surm on asi, millele hea meelega keegi ei mõtle, pole kellelgi sellest pääsu. Pärast siit ilmast lahkumist läheb kogu kadunukese maine vara üle tema pärijatele ning see võib kaasa tuua hulgaliselt peavalu, probleeme ning väga inetuid tülisid. Testamendi koostamise tava on meil alles välja kujunemas ning ette mõeldud elu lahutamatuks osaks seda üldjuhul ei peeta, kuigi tegemist on täiesti normaalse osaga elust.

Tasub varakult mõelda

Viljandi notar Kersti Kulla teab oma praktikast, et vahel teevad testamendi juba õige noored inimesed, sest viimastel aastatel on inimestel tekkinud rohkem vara. See on siiski pigem erand kui reegel, valdavalt tulevad notari juurde siiski juba pensionieas inimesed.

„Seda tehakse muide peamiselt juhul, kui endal on tulnud mingit pärimisasja oma nahal läbi teha,” räägib Kulla. „Siis on selge, kui vajalik võib testament teinekord tegelikult olla. On tuldud isegi tervete seltskondadena – abikaasad, lapsed, õed-vennad. Seda siiski tihti ei juhtu.”

Kuigi testamenti koostama ei kohusta üksi seadus ja igal inimesel kindlasti polegi mingisugust vajadust testamenti teha, soovitavad kõik, kes valdkonnaga vähegi on kokku puutunud, nagu ühest suust mõelda siiski testamendi koostamise peale ning seda sõltumata vanusest.

„Nii saab oluliselt vähendada olukorda, mil pärijad peavad omavahel asja lahendama hakkama, sest selle käigus võivad tekkida vahel väga tulised vaidlused,” teab Kulla oma kogemustele tuginedes kinnitada.