Sirje Rätsep: Kui vana on vana?

Sirje Rätsep. Foto: Erakogu

Ma polnud varem sellele mõelnudki, kui kammitsetud mu elu kutsetööga oli olnud. Need olid rasked, aga meeldivad rakked. Kahekümneaastaselt alustasin ja kuuekümne kolmeselt lõpetasin kellegi alluv olemise. Hommikune tõusmine ja tõttamine, õhtune kojusaabumine olid kestnud ilma vaheaegadeta üle neljakümne aasta.

Ma tegin tööd, mida olin armastanud ja seepärast ei tundunud argirutiin väsitavana. Töö oli see, mis andis mulle igal mu eluetapil tasakaalu. See kuulus mu vereringesse. Nii nagu matkamehele seljakott, oli mulle oluline noodimapp.

Nüüd, juba kümme aastat, ei oma aeg minu jaoks enam sellist harjumuspärast tähendust. Lastele klaveritundide andmine on muutunud väikeseks eralõbuks ja oma külalismaja pidamine toob mu ellu vaheldust. Ma ei ole kellegi palgalehel, olen ainuisikuliselt oma firma vedaja ja töötaja.

Tegin pensionieas oma elus kannapöörde ja vahetasin eriala. Muusikust sai turiste teenindav perenaine. Aga see tegevus meeldib mulle.

Mul on eluperiood, kus saan ka endale ilma süümepiinadeta aega pühendada. Jalutades naudin linnulaulu, kuulen isegi kõrguses uniselt põriseva lennuki suminat ja kõrges rohus sahistavat tuult. Adun, et maailmas on palju asju, mida ma veel vaadata, kuulata ja teha tahan. Mingil juhul pole mõtet ennast vanaks mõelda.

Kui vana on vana?

Mulle meeldib olla ema ja vanaema. Olen kahe põlvkonna kaisutuses. See kalli on eriti mõnus siis, kui ei ole liiga tugev. Mul peab jätkuma jõudu ka iseenda jaoks. See aeg, mis mul on praegu ja mis mind veel ees ootab, on minu oma ja seda kutsutakse kuldseks vanaduseks.

Oma eluteele kiirpilku tagasi heites paistab, et minu elu oli alates lapsepõlvest kuni viimase ajani täidetud mitmesuguse tegevusega, ja seda kulgu pean oma elutee väärtuslikumaks jooneks. Oma suurimaks rõõmuks ja õnneks pean seda, et ma pole oma elus kunagi igavust tunda saanud.

Olen oma teadliku elu algusest peale pürginud muinasjutulise ja mõtestatud elu vahemaile. Minust sai hübriid: muusikuks kujuneda oli mul küllalt loomupärast annet, kuulsaks sportlaseks saamisel jäi vajaka sihipärasest järjekindlusest ja ka andekusest, tantsimine kujunes meelepäraseks hobiks. Oma näputöid sirvides arvan, et oleksin keskpärane tekstiilikunstnik, kirjutisi lugedes võibolla ka sulesepp, kodus ringi vaadates üpris omanäoline sisearhitekt. Elektritrelli, õmblusmasinat, akukruvikeerajat, niiti ja nõela, maalripintslit, muruniitjat ja klaveriklahve oskan kasutada võrdse osavusega.

Kolumbus avastas Ameerika, otsides teed Indiasse. Mina avastasin muusika näol oma õige planeedi. Kõik muud harrastused on satelliidid.

On üks elu, mis meile on antud. See tuleb ära kasutada. Minu elulugu ei sobi ette antud magusasse koogivormi. Piltlikult võiks öelda, et minu eluetapid vahelduvad nagu täidised lasanjes.

Pärast kakskümmend kaheksa aastat kestnud kooselu lohises minu abiellu suur must tont. Olime valinud teine teise kuristikuserva. Sellel turnimine vajas mustkunstniku tasakaalu. Ühel hetkel see tasakaal kadus. Meie kunagine armastus ei pidanud ajale vastu.

Miski pole igavene. Kestvat, vikerkaarevärvilist seebimulli pole olemas. See on ilus vaid kuni lõhkemiseni. Hiljem jäävad sellest järele vastikud seebilatakad. Inimesed ei pea koos elama selleks, et hävida. Ega rong sellepärast veel olematuks muutu, et oled sellelt maha astunud.

Minevikku olematuks ei saa teha. Ja kas on mõtetki? Kõik möödunu ei kulu päriselt maha, mattub üksnes uute elamuste alla. Mõnikord on üpris mõnus kõike olnut meenutada.

Mu mõtteid täidavad mõru must kohv ja läidetud küünalde ilu, põrmu varisemine ja tiibade sirutamine ning lõpuks joovastav teadmine, et miski pole võimatu, kui ise tahta uuesti tiivad selga saada.

Aeg tiksub. Hingame sisse ja välja, teeme mõne virgutava sirutuse ja siis, hopp, hüppame järgmisele redelipulgale lootuses, et see on küllalt tugev. Tugevus sõltub aga paljuski meist endist.

Õnneks annabki elu jätkuvalt võimalusi veenduda, et headus pole kuhugi kadunud ega otsa lõppenud. Need lihtsad, head inimesed oma tagasihoidlikul moel kütavad ilma soojaks.

Nii nagu mina külale, nii küla minule. Siin päikese all pole mõtet vinguda ja iriseda ega headuse ees hirmu tunda. Kurjust ja hoolimatust on isegi palju. Meenub jõulude aegne kassajärjekord ja minu ees seisnud vana memm. Tal oli ostukorvis kaks juppi verivorsti. Mina tema selja taga pungil täis ostukorviga. Maksin oma arve ja tõstsin vanamemme kotti toitu, millest ta ei osanud unistadagi. See vana naine õnnistas mind. Olime õnnelikud mõlemad.

Vana-aastaõhtu õnnetina kuulutas mulle aga hulga ümmargusi herneid. No mida veel paremat tahta! Veeren nagu hernes. Ja ma ei soovigi midagi suurt ja vägevat. Olen õnnelik sellega, mis mul on.

Kui ma hommikul silmad avan, on mul sama õnnis tunne nagu siis, kui ma kolmeteistkümneaastase plikana Supilinna Marja tänava õunaaias oma naabripoisilt esimese musi sain.

Inimene on täpselt nii vana, kui vanaks ta end mõtleb.