Juhtkiri: Jee, jee, meil pole varandust vaja!

Eve Rohtla Foto: Elmo Riig / Sakala

Mäletate ehk seda refrääni helilooja Felix Mandre laulust Heldur Karmo sõnadele „See on hea”, mida esitasid rõõmust pakatavad, toona veel väga noored Els Himma, Uno Loop ja Eri Klas. Mustvalge telepilt näitas neid suusakampsunites ja tuttmütsides, rahmeldamas puusuuskadel lumes. „Öö sooja mantli endale laenan selga, kui su juurde kauaks jään, rõõm muudab elu nii pikaks, meid rikkaks armastus teeb.”

Need sõnad andsid tookordsetele noortele jõudu vaesust trotsida ja kehvadest oludest hoolimata elust rõõmu tunda. Möödunud on aastakümneid, on tehtud tööd ja nähtud vaeva ning ühiskonnamuutused on osale andnud tagasi nende esivanemate maad ja majad.

Paraku on pärandamine ja testamendi tegemine ikka veel üsna keeruline. Kas on asi selles, et me ei tea, ei oska või ei usalda. Või on hoopis tegemist ebausuga, et niipea kui maine vara paberil ära jagada, oleks justkui oma eluga lõpparve tehtud. Kuigi teame ju hästi, et ega pärandi jagamata jätmine meid surematuks tee.

Targad vormistavad testamendi varakult. Sest alati saab oma tahet muuta. Paar aastat tagasi suri üks ärimees alla neljakümneselt jalapealt ning kui tal oleksid olnud tegemata igasugu kindlustused ja testamentki, kus oli must valgel kirjas, mida tema surma korral tegema peaks, oleks väikeste lastega pere praegu koduta ja püstihädas. Ehkki isa kaotust ei korva miski, on neil siiski tunduvalt lihtsam.

Oleme lugenud igasugu lugusid perekondadest, kus pärast ühe elukaaslase lahkumist asuvad asju korraldama teise kaasa lapsed või lapselapsed, kel ei tohiks mahajäänud varandusega mingit pistmist olla.

Nii üks kui teine rahakas inimene on öelnud, et tal on kindel plaan enne surma kõik viimseni ära raisata ja jagada, et matused kenad oleksid ja pärast leinamine tülideta kulgeks. Kuigi ka sel juhul võib end alahinnatuna tundev pärija vimma kandma jääda, on tegemist siiski varanduse jaganud inimese tahtega ja seda tuleb austada.

Üks elutark inimene on soovitanud kirjutada kohe sahtlipõhja ilusale paberile kiri, kellele ja kuidas oma vanavanematelt saadud väärtuslikud ehted või kunstiteosed pärandada. Ja kui tütart pole, tuleks tingimata märkida, et poja naisel/abikaasal/sõbrannal on ainult ehete kandmise õigus. Kui jälle lahku minnakse, mis on tänapäeval nii tavaline, jäävad ehted perekonda ja need pärandatakse lastelastele kas mees- või naisliini pidi.

Selle ajakirjanumbri pärimisasjade selgitamise ettevalmistamisel ütles nii üks kui teine asjatundja, et tegemist on väga vajaliku teemaga ja viimane aeg oli see üles võtta. Varanduse seaduslik jagamine ja pärandist loobumine ning kõik muu sellega seonduv on tõepoolest keeruline ja tahab mitme kandi pealt seletamist.

Püüame oma lugejatele abiks olla, sest ka eakas peab oskama iseenda eest seista.

Siinkohal on taas õige aeg anda soovitus, et kui mõnd meie ajakirja 40 000 tiraažiga eksemplarist satub sirvima noorem lugeja, keda siin käsitletavad teemad veel ei huvita, ärgu ta pidagu paljuks seda kaugemal elavale vanaemale või vanaisale toimetada või rõõmustada mõnd teist eakat inimest, kel pole võimalust maakonnalehte tellida, küll aga loeks neid artikleid, mis temaealistele mõeldud.