Kuniks igavese nooruse eliksiiri alles otsitakse, tuleb leppida tõsiasjaga, et aastate kuludes teeb muutused läbi ka inimese suurim organ – nahk. Nagu ikka tervise puhul, käib ka inimnaha kohta ütlus – mida noorena külvad, seda vanas eas lõikad.
Nahahoidmine elu normiks
/nginx/o/2024/01/31/15861401t1h9323.jpg)
26. juuni 2012, 18:05
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuigi ilutööstus teeb meie naha hoidmiseks ja vananemise pidurdamiseks pööraseid pingutusi, tuleb varem või hiljem peegli ees seistes endale tunnistada, et kahekümnendad eluaastad on tõesti möödas ja tee mis sa teed, prink vaatepilt on alles jäänud üksnes fotodele.
Seeniorieas on inimese nahk õhem, lõdvem, kortsuline, jume on teine. Peale selle hakkab enamikul inimestel 60ndate eluaastate piirimail nahale tekkima üha rohkem healoomulisi moodustusi, mille sekka võib juhtuda ka selliseid, mis nii hea loomuga ei ole.
„Osa muutustest, mis inimese nahaga toimuvad, on meisse bioloogiliselt programmeeritud,” ütleb Lõuna-Eesti haigla nahaarst Annika Volke. Aga osa muutusi on tingitud ka välistest teguritest, eelkõige päikesest tulenevast ultraviolett-kiirgusest (UV-kiirgus).
Miks tekivad inimese nahale eriilmelised moodustised ja miks mõnel on neid rohkem ning teisel vähem, pole kuigi täpselt teada. Aga need tekivad ja tihtipeale tuleb nendega ka tegeleda.
