Kes peab maksma memme ja taadi eluvaeva?

Foto: Elmo Riig / Sakala

Anne käed vajusid jõuetult rippu, kui ta postiga saabunud kirja avas ja luges, et peab maksma mitusada eurot vanadekodusse viidud ema kohamaksuks. Heaoluks emale, kes imikust Anne isa ja vanaema hooleks jättis ja kellest ta tänase päevani mitte midagi kuulnud polnud.

Meie hoolekande- ja ka perekonnaseadus panevad hoolduskohustuse lastele ja lastelastele. Soomes näiteks sellist nõuet pole. Seal kannavad eaka inimese eest hoolt riik ja omavalitsused. Meie põhjanaabrid lähtuvad sellest, et kui inimene on tööga riigile ja omavalitsusele oma panuse andnud, siis on neil institutsioonidel aeg ja kohustus oma riigi ja valla inimesele normaalne vanaduspõlv tagada.

Helmen Kütt, kes on aastaid Viljandis sotsiaaltööd teinud, toob kurva näite. „Eaka inimese poeg oli surnud, pojatütar kasvatas väikest last. Eakal oli küll maja, mille oleks võinud ju vanadekodu koha eest loovutada, aga maja oli juba mitmendat põlve suguseltsi käsutuses ja vanadekodu kohta vajav vanainimene oli teinud testamendi pojatütre pisikesele pojale. Ja see eakas ei saanud hoolekandeasutusse, sest tal endal polnud selleks raha ega vallal võimalust aidata,” kirjeldab Kütt.

Riik karistab järeltulijatega eakaid

Kahjuks ei ole hoolekandeasutuste hinnad paljudele peredele ega omastega eakatele taskukohased. Keskmise pensioniga on võimalik kompenseerida ümardatuna üksnes pool hooldekodukoha maksust.

„Paraku riik karistab neid eakaid, kellel on lapsed,” kurvastab Lõuna-Eesti Hooldekeskuse juhataja Vambola Sipelgas.

„Aga kui tegemist on lasteta asotsiaalse eluviisi valinud inimesega, kes võibolla terve oma elu jooksul pole ühiskonnale midagi andnud, vaid teiste arvel elanud ja sulitempe teinud, siis nüüd saab ta külmast võetud jalgadega või amputeeritud jäsemetega täishoolitsuse, mille eest maksab omavalitsus,” kirjeldab Vambola Sipelgas.