Seda teame me ju kõik, et igaühel, kellele antud see imepärane võimalus maamuna imelisest paradiisiaiast osa saada, peab selle koha kord ka maha jätma ja minema. Ei tea täpselt kuhu, ei tea täpselt, kuidas. Kui sündimise aeg on enam-vähem teada, siis minemine mitte. Kuidas kellele antud.
Igatahes on elulõpikut pidava inimese mõtted ja tunded sootuks teistsugused kui noorel inimesel. Lõppakord. Finaal. Elupäevade kaapekakk. Iga eluhetk tundub olevat aina väärtuslikum. Iga päikesetõus ja loojang muutub iga päevaga lausa valuliselt ilusamaks, tunded kirkamaks, armastus jõulisemaks. Pole nii, et aega küll. Küll aga võtavad kõik asjad rohkem aega. Aga tegutsema peab. Käivad ju ettevalmistused elu kõige pidulikumaks ja pikemaks reisiks – rännuks igavikku.
Oleme paradiisiaia aednikud. Igaüks on oma elu jooksul midagi ilusat ja väärtuslikku ilmailule lisanud ning kõige olulisem tegemine ongi see, et leida oma alustatule ja rajatule õiged, kes järge peavad ja edasi toimetavad. Nuputad, kuidas sinu maailm ja majapidamine võiks edasi kesta ja kasvada. See on nagu jalgratas, kuhu sadulasse pead sa kellegi leidma, algul sadulast toetama ja tasakaalu aitama hoida niikaua, kui ükskord märkad, et jätkaja ise sadulas püsib. Ja sa võid ta lahti lasta ning rõõmu tunda, et elu saab ilma sinutagi hakkama.
Kui sul on õnne olnud oma teatepulk ustavatesse kätesse anda, jääb sul veel veidi aega. Igal hommikul võid tervitada oma elamata eluosa järgmist päeva. Kui mõelda noorusaja rändudele, on liikumisering küll kodulähedaselt ahtaks tõmbunud, kontakt aga isegi iga kodurästas siutsuva varblasega sügavam ja soojem. Rõõm igast tärkavast taimest, igast puhkenud õiest, igast uuest lõhnast. Tänupalve täidab elu.
Liiga ilus. Peab rääkima ka vanaduse vaevadest. Kord üks vanamees ütles, et kõigepealt hommikul pean võltshambad suhu panema ja kuulmisaparaadi kõrva, et küsida, kus mu prillid on. Jah, nii ta on. Aga ometi saab niigi näritud, nähtud ja üht-teist kuuldud. See pole veel kaugeltki kõik. Pead valmis olema muudekski valudeks ja vaevadeks.
Kes meist ei teaks. Silmakae katteloor varjutab ilma ilu. Puusad, põlved, seljavalu. Kepid, kargud, ratastoolid. Vaevalised voodipäevad. Pahurus, üksildus ja veel sada häda.
Õnneks on olemas eluhoiak, mis aitab neid sadasid hädasid enesest eemale peletada, nende ilmumist edasi lükata või hoopiski ära hoida. Ja see on: reibas ja rõõmus eluhoiak. Liigu ja kõnni nii palju, kui võimalik. Söö nii vähe, kui võimalik ning ainult tervisele tarvilikku. Ja kui tahad maiustada, siis naudi mõnusat vestlust hea sõbraga, kirgastavaid luuleridu, kunsti, muusikat, loodust ja lillelõhna.
ANU RAUD
Kääriku talu perenaist, tekstiilikunstnik Anu Rauda kutsutakse hellitavalt kunstitudengite maavanaemaks. Anu Raud on Viljandi kultuuriakadeemia rahvakunsti- ja käsitöö osakonna üks asutajatest, aga siis tulid kunstitudengid tema juurde maale, kus ta võõrustab praktikale tulnud üliõpilasi, kes saavad ninna maalõhna koos rahvakunsti ja loodusega.