Juhtkiri: Ma tahaksin kodus olla

Eve Rohtla Foto: Elmo Riig / Sakala

„Vanadekodusse? Tead, sa oled suurem siga, kui ma arvasin!” käratas Are eestlaste armastatuima teleseriaali „Õnne 13” osas Georgile, kui see teatas, et tema ema kolis ära pansionaati.

Kuigi seriaali advokaadi intelligentne ja iseteadlik ema võttis selle otsuse vastu ise, levib eestlaste seas visalt arvamus, et laps, kes oma vanemad vanadekodu seinte vahele viib, väärib hukkamõistu.

Tänapäevaste pansionaatide juhid kinnitavad, et see mõte on oma aja ära elanud. Seda, et vanadekodu on suremiseks mõeldud koht, võis küll poolsada aastat tagasi mõelda ja siis see nii ehk oli ka. Visa arvamus pärineb taluühiskonnast, kus kolm-neli põlvkonda üheskoos elasid ja kus põdur vanavanaema soemüüri kõrval lebas. Kõigil oli seal oma kindel töö: noorperenaine talitas loomi, noorperemees hoolitses põldude ja saagi eest, vanaperemees aitas jõu ning nõuga kaasa, vanaperenaine hoidis järeltulijaid ja aitas toidulauda katta. Vanur oli pere ülalpidamisel, sest tol ajal niisugust asja, nagu riiklik pension, polnud olemaski. Seekides elasid üksnes vallavaesed.

Ühiskond ning kultuur on muutunud. Neil lastel, kes näiteks nelikümmend aastat tagasi kodust lahkusid, et omaette elada, pole praegu kohta, kuhu oma vanad vanemad panna, tihti napib ka raha, et täiendavate kuludega hakkama saada, rääkimata vanematega koos elamise harjumusest.

Küsimusele, kas see on hea või halb, pole vastust, sest see on ühiskonnamuutustega kaasnenud paratamatus.

Eakad inimesed ja nende lähedased on hakanud mõistma, et hoolekandeasutusse elama minek ei ole mingi häbiasi. Ka sotsiaalteadlased ei nimeta inimese elu enam elukaareks, vaid see on elu kulg. Inimese elu pole algus, tõus, haripunkt ja langus; noorus ja vanadus pole haigus, vaid osa elu kulgemisest.

Seda, et vanadekodu on suremiseks mõeldud koht, võis tõesti poolsada aastat tagasi mõelda. Praegu saab üha enam inimesi aru, et hooldekodusse asumisega ei tohi pigem hiljaks jääda. Pansionaadid pakuvad igasugust ühistegevust, küll laulmist, tantsimist, heegeldamist, maalimist või muud loomingulist ja kehakultuurset ajaviidet. Kui seenior saab seda teha teiste omaealiste keskel, siis ei tunne ta üksindust ega hüljatust ka sel juhul, kui lapsed on kaugel või hoolimatud.

Tuleb õigesti hinnata oma eluga toimetulekut ja ise hooldekodusse teiste omaealiste seltskonda nautima asutada, mitte lasta end sinna viia siis, kui on juhtunud õnnetus või on ette tulnud kukkumisi. Otsused peaksid olema langetatud arusaamisega, et see on sel hetkel parim lahendus.

Kindlasti ei ole hooldekodu ainus või ainuõige valik. Ka praegusest Eestist leiame suurperesid, kus mitu põlve koos toimetab. Kõige parem on see, kui inimene iseendaga elu lõpuni toime tuleb.

Ühe hoolekandeasutuse külastamise käigus juhtusin koridoris kuulma üht vana naist laulmas rahvalikku laulu „Ma tahaksin kodus olla, kui õunapuud õitsevad ..” See Vargamäe Krõõta mee­nutav hele hääl oli igatsusest tulvil. Valus, aga omal moel ka helge. Ilusad mälestused aitavad meil elada.