Eesti filmi sajandivanuseks saamisel ei saa mingil viisil kuldset kodukotust kõrvale jätta.
Saja-aastane pääsuke
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Anno 1909 algul seisab „Viljandi Teatajas”: „Midagi, mis meie inimestele uudist pakub, on Eesti Käsitööliste ruumidesse asunud. See on elavate piltide teater „Modern”.”
Tegemist on Viljandi esimese paikkinohoonega. Selleks tarbeks üüris Herman Pensuda Eesti Käsitööliste Abiandmise Seltsi hoone, mille saal mahutas 92 vaatajat. Viljandis hakati kinos käima suure lustiga, kuni saadi Liivimaa kubernerilt luba avada veel teinegi kino.
Elanike arvuks linnas oli 1912. aastal 4500 inimest, kes käisid kinopilte vaatamas 21 171 korda. Nii me oleme jõudnud oma seatud eesmärgini: eesti soost päevapiltniku-filmioperaatori olemasoluni. Tegemist on 1892. aasta märtsikuu kolmandal päeval sündinud Johannes Pääsukesega.
Tema olemasolu on esmakordselt ülestähendatud 1914. aastal Tartu linna saksakeelses ajalehes „Dorpater Kalender” kui majaomanik ja kinofotograaf.
Enamikku Pääsukese dokumentaalpaladest iseloomustab hea ajakirjanikuvaist.
Film vene õhusõitja Sergei Utotškini lennudemonstratsioonist Tartus leidis laialdaselt poolehoidu. Firma saatis selle paljudele tellijatele.
Kõige terviklikumalt on 1913. aasta detsembris filmitud „Suur lumetuisk Tartu linnas”. Filmis tormanud lumemöll on jäädvustatud küllalt hea nägemisega, on nii lumevalle, kui ka nende vahel vaevu liikuvaid inimesi.
1917. aastal saab ta rongiõnnetusel surma. Johannes Pääsukese lahkumisega lõpeb eesti algupärase filmitootmise esimene periood.
Esimene kinohoone Tallinna ehitati 1908. aastal. Veidi hiljem lisandus Tartusse Imperial. Lisaks paiksetele kinohoonetele levis filminäitamine rändkinodes. Need tekkisid tehnikahuviliste meeste algatusel. Just meeste, sest filmide näitamisel kasutati päevavalguse eest varjatud ruume rahvamajades, eriti koolimajade suuremates klassiruumides.
Filminäitamispäeva eelkõmu levis kulutulena. Viljandimaal Suislepas oli väga tuntud kinonäitaja Saarde talu peremees Osvald Põder, talumees, kel oli oma filmiprojektor, mille tõi ta juba eelmisel päeval kohale. See oli kaalukas masin, lisaks filmikarbid ja vooluandja ehk jõujaam.
Noil aegadel polnud elektrivoolu kaugeltki mitte igas külas. Paljudes kohtades niisugust imelooma ei tuntudki. See tähendas, et projektsiooniaparaat käivitati elektrimootoriga. Nii aparaadi ülesseadmine kui puhveti ehitamine võttis aega.
Filminäitamise alguseks oli külarahvas õigel ajal kohal. Et Paabo kooli juhataja oli minu onunaine, sain ka mina kino näha.
Klassitoa akendel olid paksud kardinad ees. Kustutati ka rippuv gaasilamp ja näitelava ette lakke tõmmatud valgel ekraanil hakkas pilt jooksma. Seal liikusid võõral moel riietatud inimesed. Vähe sellest! Ees paistis ääreni vett täis suur auk, kus loivasid krokodillid. Saalis oli kuulda ohkeid.
Kõik see oli põnev, aga liiga palju rahvast sebis ringi. Pugesin eesolijate ridade vahelt läbi, sammusin otse ekraani ette ja sirutasin käe, et krokodillile pai teha. Ma ei teadnud siis, kui ohtlik võib see suur sisalik olla.
Saalist hakati hurjutama, et ma segavat vaatamist. Selle peale tõmbas Märtsoni Arno mu ekraani eest eemale. Arno oli neljanda klassi poiss, minust targem ja jõu poolest üle ka.
Projektor oli otse minu selja taga ja ekraanile ilmus minu suur vari, mis jälle teisi segas. Arno vajutas mu istuma. Ma ei saanud aru, miks, ja pistsin karjuma. Mulle loeti sõnad peale, nagu vaja.
Hiljem kinosaalis filme vaadates on tollest ajast meelde jäänud, et kõige parem on liikuvat pilti jälgida istekohtade esimesest reast. Keegi ei sega ja pilet maksab ainult 10 senti.
Pärast teatrikooli lõpetamist läksin tööle televisiooni, kus minust sai telefilmide lavastaja. Neid kogunes aastate jooksul nii mängu- kui tõsielufilmidena paar tosinat. Ajaliselt ja sisuliselt pean suureks tööks seriaali „Õnne 13”. Algas see aastal 1994 ja praegu on veel lõpp kirjutamata. Seriaali elurada on jätnud maha oma kunagised algatajad, leidnud uusi jätkajaid ja tegelasi, toetudes vaatajale, on see ületanud aastaid ja murepäevi õnnelikumat aega otsides.