Kaalikas ja naeris on kaks väga sarnast ja kasulikku köögivilja. Isiklikud kogemused naeriga näitasid, et naeris on magusama ja parema maitsega ning naeri kasuks rääkis seegi, et ussid hoidsid naerist eemale, samal ajal kui kaalikaid uuristasid ussid usinalt. Viimast fakti ei julge muidugi reegliks pidada, aga ühe aasta kogemused olid sellised.
Naerist on peetud ka vanaaegseks köögiviljaks, sest enne kui eestlased asusid kartulit kasvatama, olid igapäevaselt toidulaual naerid. Viimasel ajal on meie aedades hakatud taas kasvatama ka naerist, mida lühikese kasvuaja tõttu saab süüa juba suvel ja mis on sama kasulik kui kaalikas. Kahjuks sügiseks naeris puitub ja ületalve säilitamine ei ole tõenäoline.
Naerist on väga hea süüa suvel, aga talvel ja kevadel aitab C-vitamiini varuga meid siiski kaalikas, mis on ainus köögivili, milles säilib kevadeni peaaegu kogu C-vitamiini kogus. C-vitamiini on kaalikas rohkem kui üheski teises köögiviljas.
Väga kasulik on süüa rohkesti toorest kaalikat just vitamiinivaesel kevadtalvel, kuigi C-vitamiin säilib kaalikas ka kuumtöötlemisel.
Kaalika maitse oleneb suhkrute (glükoosi ja fruktoosi) ning eeterlike õlide sisaldusest. Toiteväärtuselt on kaalikas köögiviljade hulgas esimeste seas, olles eriti tähtis vitamiinide ja mineraalainete allikas. Enim vitamiine sisaldavad kollase sisuga sordid. Kollase värvuse kaalika viljalihale annab karotiin.
