Psühholoog: kas me tahaksime, et lapsed meie eest otsustavad?

Psühholoog Riina Luik küsib: kui me oma laste nimel, kes lähevad esimesse klassi, oleme võimelised tohutult pingutama, et leida neile sobiv kool, siis miks me ei pinguta selle nimel, et meie vanemad saaksid veeta oma vanaduspõlve sellistes tingimustes, mis neile sobivad. Foto: Herkki-Erich Merila

Psühholoog Riina Luik arvab, et vanade vanemate trotsi üks põhjusi on see, kui seenior tunnetab, et tal pole mitte mingit võimalust oma edaspidise elu üle otsustada. Just hoolivus ja empaatia on see, mida iga vanem oma lapselt ootab.

Kuidas teha vanainimesele inimlike ja ilusate sõnadega selgeks, et ta peab oma kätega ehitatud ja sisustatud kodu kas väiksema korteri vastu vahetama, laste juurde kolima või hooldekodusse minema?

Arusaadavatel põhjustel on oma kodust loobumine ja sealt lahkumine seotud väga tugevate väärtuste ja emotsioonidega ning seetõttu äärmiselt raske. Mitte ainult vanemale inimesele, vaid meile kõigile. Kui ka nooremad inimesed peavad korterit vahetama, meenuvad vana koduga meie noorusaja kõige õnnelikumad ajad ja läbielatu. Nii et kodu jätmine pole kerge mitte üheski eas.

Mis seal salata, kätte on jõudnud eluetapp, kus tuleb harjuda tasapisi järjest enam mõttega, et elumuutused on pöördumatud ja ees on eluõhtu. Sellega tuleb harjuda, kuigi see on väga raske. Vanemad inimesed ise tunnetavad seda kõige selgemalt, et see, mis nende elus ilusat ja õnnelikku oli, ei tule kunagi tagasi.

Millest tuleks alustada?

Alustada tuleks rääkimisest. Seda ei tohiks kindlasti teha direktiivsel ja äraotsustatud moel, sest meie vanemad pole ju rumalad ja nad tunnetavad väga hästi, kui näilise ettepaneku taga on tegelikult noore pere valmis otsus. Igal juhul tuleb oma vanemate elumuutuste otsustamisse neid kaasata, mitte nende eest otsustada.

Noorele perele seostub teema püstitus ilmselt sellega, et vanemad ei saa enam oma eluga omakeskis hakkama või on tekkinud muid probleeme – ei jõuta ega saada enam poodi, ei ole ühistranspordi võimalust. On ju väga palju väliseid tegureid, mis võivad oma kodust ärakolimise otsust mõjutada. Selle taga ei pea tingimata olema haigus või füüsiline mitte hakkama saamine, vaid ka muutunud olud meie ümber ehk regionaalpoliitika, mis ei soosi eaka inimese eraldatuses elamist.

Ärakolimise mõttega tuleb anda aega harjuda. Loomulikult tuleb küsida vanematelt, milline on nende nägemus oma hakkamasaamisest ja uuest elust kusagil mujal ning milline oleks neile vastuvõetav eluvorm.

Mitte ainult emotsionaalse hüvastijätu, vaid ka uude kohta kolimise juures on eriti oluline teada, et vanemad inimesed peavad sellisel juhul loobuma oma armsaks saanud argistest rutiinidest ja tegevustest. Näiteks küsimus, mis saab pere loomadest? Isegi koera- või kassiküsimus on väga oluline: kas teda saab uude kohta kaasa võtta, kuidas ta kohaneb. See kõik on eakatele inimestele väga tähtis, sest see on osa nende elust.

Me võime mõelda, et emal on kergem, kui ta ei pea igal hommikul puid tassima, aga see on olnud tema päevatäide. Ahju kütmine, loomadele toidu andmine, nendega rääkimine ja looduses olemine on kõik see, millest ta jääb tõenäoliselt ilma.

Samamoodi on eakatel inimestel suur hirm selle ees, mida nad linnas tegema hakkavad. Kui peaks juhtuma, et noorel perel pole linnas maja ja aeda, kus on ilmselt midagi ka vanemal inimesel teha, siis on küsimus õigustatud. Ärgem saagem valesti aru, et vanale inimesele meeldibki üksi oma toas istuda ja järjefilme ehk seepe vaadata. Nad tahavad kindlasti midagi teha. Nende elust on võetud tegevus ja on asendatud sundmugavusega, mis inimest enneaegselt suretab.

Kui on vähegi võimalust emale või isale pakkuda mingisugustki aktiivset osalust noorte elus ja toimetamistes, siis tuleks seda kindlasti teha. Nad tahavad liigutada ja olla kasulikud.

Oma endisest kodust ära tulles loobutakse vähestest allesjäänud tuttavatest ja sõpradest. Telefoniga rääkimine kindlasti ei asenda igapäevast või iganädalast suhtlemist, isegi kui tegemist on sinasõbraks saanud postiljoniga.

Me kisume ju oma vanemad neile harjumuspärasest suhtlusringkonnast välja. Need on ju nende eakaaslased, kellega nad leiavad alati ühise keele, kellega neil on ühised mälestused ja kogemused. Linna kolimise mõtte juures tekibki küsimus, kellega ma räägin ja millest. Meie, noorem põlvkond, kes me oleme suhtlemisest üle ujutatud, ei oska sellele tihtipeale isegi mõelda. Aga kui me iseendalt küsime, kas tahame elada ilma sõpradeta, siis on vastus eitav. Aga me ei mõtle sellele, mida me oma vanemaid maalt linna tuues sellega neile põhjustame: neil ei ole kellegagi peale oma pere ehk siis meie ju suhelda. Ja kui on juhtunud selline halb asi, et noorema ja vanema põlvkonna vahel ei ole ka peresiseselt lähedast ja usalduslikku ning avatud suhtlemist ja kus vanu inimesi peetaksegi vanadeks, kellega peaks rääkima ainult haigustest või millestki taolisest ehk nii öelda „vanainimesejuttu” ajama, siis meie ema ja isa ei tunne end suhtlemises hästi ka iseenda perega.

On ju selge, et noorte ja lastelaste teemad võivad neile jääda kaugeks ja arusaamatuks. Kujutame endale ette, kui palju ja kiiresti on aeg muutunud ja millistel teemadel, millises slängis noor põlvkond üleüldse räägib. Vanavanemal puudub nendega suheldes jutuaines.

Väga oluline on see, et me püüaksime mõelda, mis saab vanapaarist, emast või isast siis, kui ta kolib linna. Kas me suudame teda innustada sulanduma uutesse ringkondadesse nagu eakate päevakodud, ringid, seenioride ühendused, kus käiakse koos võimlemas või ujumas, ekskursioonidel või saadakse lihtsalt kohvi- või teelaua taga kokku. See kõik vajab meie, nooremate suurt toetust ja julgustamist, et nad läheksid, püüaksid ja tahaksid leida endale suhtlusringkonna, millega nad oma varasemad tegevused asendada saavad.