Ando Kiviberg: Elu itku ja ütkuta*

Ando Kiviberg. Foto: Elmo Riig / Sakala

Kunagi ütles mu parim sõber ühe järjekordse paanikat külvava lehepealkirja peale, et hea tuju peaks olema eestlaste põhiseaduslik kohustus. Muidugi oli see mõeldud naljana, kuid ütlemises peitub oluline iva.

Alati on võluv ja innustav kohata inimest, kellest kiirgab elurõõmu, sõbralikkust ja lahkust. Rõõmsameelsus ja hea tuju kingivad õnnetunde nii inimesele enesele kui ümberkaudseile.

Teinekord paistab, et õnnelik olla polegi nii lihtne. Kuidas hoida elurõõmu, kui tujurikkuvat ja meeltmuutvat on meie ümber näiliselt nii palju? Kuidas mitte lasta end kaasa haarata halval või ärritaval uudisel, anonüümsel kommentaaril või suvalisel seigal igapäevaelust, mis tõmbab närvid krussi ja käsib enesesse kapselduda?

Looduse vastu me ei saa. Kindlasti on põhjamaised inimesed, kellele sooja ning päikest jagub lõunamaalastest märksa vähem, olemuselt tõsisemad ja mõtlikumad. See ei tähenda siiski, et peaksime muretsemisest ja virisemisest rahvusspordi tegema.

Me ju ei istu talvel hanges, vaid ehitame maja ning teeme tule koldesse. Ka oma südamesse tuleb rajada koda, mis kiirgab sooja siis, kui päikeselt ei paista seda jaguvat.

Pole vaja muretseda selle pärast, mis olnud, mis tuleb, mis võib tulla – või tulemata jääda. Mõõdukas rahulolematus on edasiviiv jõud, kuid kriitilise meelega liialdamine võtab isu ja jõu nii arvustatavalt kui arvustajalt.

Mõte eesti inimeste „põhiseaduslikust kohustusest” säilitada võimalikult hea tuju ja helgemeelsus ka keerukates või lausa konfliktsetes olukordades on minu arvates üsnagi sügava ja olulise alatooniga. Minu vanemate ja vanavanemate eakaaslased on oma elu jooksul pidanud üle elama erakordselt suuri muutusi ja ümberkorraldusi.

Mõnes mõttes ka kiiremaid kui ükskõik milline varasem põlvkond. Meie ellu on tulnud meeletu kogus kiiresti muutuvat: mobiiltelefonid, internet, „plastikraha”, e-pangandus, e-kaubandus, e-parkimine ja mis kõik veel.

Oleme pidanud suhteliselt lühikese aja jooksul välja vahetama ühe raha teise vastu (kaotades enamiku oma säästudest) ja siis teise raha kolmanda vastu (märgates, et kõik on läinud üleöö vähemalt kolmandiku võrra kallimaks). Sageli tekib tunne, et seda kõike on liiga palju.

Säilitada kõige selle juures mõnus muretu meel ei ole just lihtne ülesanne. Kiired muutused nõuavad väga head kohanemisvõimet, tolerantsi, jaksu ja tahtmist õppida. Õppida pole aga kunagi hilja.

Ka õnnelik olemist võib õppida. Tänu sellele on meie seas hulk inimesi, kes on ka kõige keerukamates olukordades jäänud muhedaks ning oma olekuga aidanud meelerahu taastada ka neid ümbritsevatel.

Nad teavad, et elus leidub küllalt seda, millest meelerahu ammutada – lähedased inimesed, lemmikloomad, mõnusad hobid, mõõdukas füüsiline koormus, liigutavad kultuurielamused või ka lihtsalt enesega olemiseks aega pakkuv jalutuskäik seenemetsas.

Väga hästi mõjub teisele inimesele õige asja eest öeldud hea sõna, olgu selleks siis tänu, kiitus või lihtsalt kompliment. Meie seas leidub mõnikord selliseid isiksusi, kes on esmapilgul lausa pelgutekitavalt otsekohesed nagu Minna ema „Ukuarus”. Mäletate – „Sure ära, kui elada ei jaksa!”. Minna ema näiliselt karmi pealispinna all lõi soe ja hooliv süda.

Mul oli kunagi koolis taoline õpetaja. Vana kooli mees, ühe silmaga, kõlava ja valju häälega, naermas nähti teda harva. Keskkoolinoored rivistas ta enne tundi klassiukse taga üles kui Preisi armees ja tema tunnis valitses hiirvaikus. Kuid naljad olid tal vägevad, oma õpilasi kaitses nagu lõvi ja mis peamine – kõik, mis ta muusikas ja kunstiajaloos õpetas, sai hästi selgeks. Kõige hämmastavam oli aga see, et ta suutis laulma panna ka need, kelle kõrvade peal karud kõvasti tallunud olid.

Just lapsed suudavad sageli sellise välise kareduse all tõelist ja loomupärast soojust ära tunda ning muidu tõreda tegelasega väga mõnusa ja omalaadi mängulise suhte sisse seada.

Lapselikult õrn ja rõõmus hing ongi see, mida peame hoidma endas ja meid ümbritsevates. Me peame märkama inimesi enda ümber ning mitte häbenema hoolida ja hoolitseda. Enda, teiste, meie kõigi õnnest ja heaolust. Üks kuivanud raag võib murduda, kimp värskeid oksi ei iialgi.

* ütk – üleolev, ülbe kaeblemine (sellesügisene uudissõna meie presidendilt)

ANDO KIVIBERG

Eesti Pärimusmuusika Keskuse juht ja Viljandi folgi pealik Ando Kiviberg vastutas kunstilise juhina 2010. aastal vabariigi aastapäeva kontserdi eest, oli 2011. aasta noorte laulu- ja tantsupeo rahvamuusika liigijuht. 2011. aastast on ta Eesti kultuurikoja juhatuse liige. Ando Kiviberg kuulub Eesti Kooriühingu juhatusse ja on valitud Eesti muusikaõpetajate liidu auliikmeks. Kõige rohkem tuntakse teda aga Viljandi pärimusmuusikafestivali loojana. Väikesest rahvamuusikapeost on kahekümne aasta jooksul saanud Balti- ja Põhjamaade üks suuremaid muusikafestivale, mis peibutab igal aastal tuhandeid inimesi.