Pole vist vaja pikalt kirjeldada, milline sahkerdamine esimese koolipäeva hommikul koolilastega Eesti peres aset leiab. Ükskõik kui hoolikalt vajaminev eelmisel õhtul valmis pandud sai ja kui vara üles tõusti, ikka on midagi kadunud, ikka jääb ajast puudu.
On tore, kui kiirustavate ja närviliste emade ja isade taustal seisab marurahulik taat või südamlik vanaema, kes teab, et lõpuks saab kõik korda. Kortsus käsi pistab tähtsale koolilapsele paar lemmikkommi tasku juhuks, kui seda hädasti vaja peaks minema.
Ilma 1. septembrita oleks kurb. Suure osa teadlikust elust on inimene ikka kooliga seotud. Kui gümnaasium lõpetatud, tuleb ülikool. Kuigi oled pikisilmi oodanud, mil see ükskord läbi saab, jõuab pärale tarkusepäev, mil sul kooli enam asja ei ole. Siis on hinges tühi tunne. Kuni jõuab kätte oma lapse esimene koolipäev. Algab pikk ja lõpmatuna tunduv veerandite jada, kus vanemad lapsest innukamalt koolivaheaja algust ootavad.
Suurem osa koolikaugust jagub aega, kui oma lastel koolitee käidud. Kuni lastelaste tarkusetee alguseni.
„Pole mul kellelegi esimese koolipäeva puhuks torti küpsetada,” kurtis hiljuti üks tuttav vanaproua. Tema poja pere on merede taga. Vanaemal on hirm, et kui kunagi külla tulevad, ei tea, kas eesti keeltki enam räägivad. „Ega ma kurda. Lastel on tööd ja leiba, muidugi tuleb elama minna sinna, kus palka ka makstakse,” püüdis ta teist poolt näha, et kurbust peita.
Kindlasti on raske, kui lahkumine on veel värske ja igatsus suur ning hinges mure, kas lastel kõik ikka laabub. Küllap laabub. Nüüd on aeg enesele mõelda. Näiteks ise kooli minna.
Uskumatu, kui palju küpses eas inimesi tahab taas koolipinki istuda. Väärikate ülikooli joostakse tormi, kui uskuda Pärnu Postimehe kirjeldust, kuidas sisseastumisavaldusi vastu võeti. Vaid pool tundi oli õigest ajast üle tiksunud ja juba oligi nimekirjas niisama palju soliidses eas õpihimulisi härrasid ja prouasid, kui mahutab saal, kus septembrist aprillini loenguid pidama hakatakse.
Eakatel on ümbritseva vastu elav huvi ja vajadus koduseinte vahelt välja pääseda. Maailm muutub suure kiirusega ja ühel endast lugupidaval inimesel tuleb asjadega kursis olla.
Kindlasti teate tähelepanekut, et maailma kõige targemad inimesed on just ülikooli sisse saanud tudengihakatised, professor julgeb aga tunnistada, et teab vähe, sest pole veel paljusid raamatuid jõudnud läbi töötada.
Kõike ei olegi võimalik teada, küll aga saab huvi tunda, uurida ja küsida.
Äkki saab teada midagi sellist, millega õnnestub arvutifriigist lapselastki üllatada. Ja see juba on midagi!
Siledat kooliteed!