Aili Paju: loodus peitub eestlase veresügavustes

Kirjanik ja meditsiinidoktor Aili Paju ütleb, et selgitada lähemalt looduse mõju inimorganismile, tuleb korraks heita pilk naha alla. Foto: Margus Ansu / Postimees

Kirjanik ja meditsiinidoktor Aili Paju on kindel, et meie rahva veresügavustes peitub üks väärt tagatis: läbi sajandite on kontakt loodusega olnud väga tihe.

Tuntud loodusravi propageerija Aili Paju õppeaeg arstiteaduskonnas langes kokku antibiootikumide tulvaga meditsiini. Juba tudengipõlves tekitas see temas probleeme, kuidas on ikka võimalik, et nii rikast süsteemi, nagu seda on inimese organism, saab üksnes sünteetiliste tablettidega ravida.

Aili Paju, kui palju loodus inimesele üldse mõju avaldab?

Ses küsimuses tajun murelikkust, nagu võiks praegu valitseva tehnoloogilise progressi sära varjutada inimese sidet loodusega. Või ongi see juba juhtunud?

Me kõik, nii looduskeskkonnas toimetavad elusolendid, taimed, linnud, loomad kui ka inimesed, olgu nad või otsani pärit linnast, paikneme ühises ruumis, kus kõik elusolendid on märgistatud erilise omadusega, milleks on elusus. Õnneks pole pealetungival tehnoloogilis-virtuaalsel maailmal veel säärast jõudu, et asendada elu kui ainulaadset taasloovat nähtust.

Küllap on igal kogemusi ja lugusid sellest, kui palju elu avardavat ja loovat avaneb inimesele suhtlemisel teiste elusolenditega. Kunagi on Anton Hansen Tammsaare öelnud, et inimesed peaksid uskuma, et kui loodus loob, siis loome ka meie, jätkates tema tööd. Kõlab küll uskumatult, ent kui inimene hakkab tabama looduses süvitsi toimuvat, siis avaneks tal ehe võimalus luua endale kõige sobivam tulevik. Sest eks südamepõhjas sooviks ju inimene elada mitmekesisemat, rikastavat, loovuse ja armastusega täidetud elu. Selleks peitub meie rahva veresügavustes üks väärt tagatis: läbi sajandite on kontakt loodusega olnud väga tihe, mida peegeldab siin elanud paljudelt põlvkondadelt kogutud viljakas pärandkultuur.

Senini pole enamik meist võtnud omaks teese, nagu oleks progress saavutatav loodusjõudude ja teiste elusolendite ekspluateerimise teel. Hoopis vastupidi, ikka ja jälle ilmub kõige õigemal hetkel ei tea kust nähtavale rahva loodustundlik hoiak, nii iseloomulik loodussäästlikkus, roheline mõtlemine ja viimasel ajal märgatav eesti noorte perekondade tung asuda elama linnast maale.

Selgitamaks lähemalt looduse mõju inimorganismile, heitkem korraks pilk ta naha alla. Mis sealt vastu vaatab! Keeruline süsteem, kus valmis tegutsema üle 50 triljoni raku! Nii nagu töötavad kehas kõik rakud, nii toimetab ka iga üksik rakk – olgu selleks siis maksa-, neeru- või südamelihase rakk. Temagi hingab, seedib, varustab end energiaga, uueneb, taastub samuti nagu kogu organism. Kuid mis juhtub siis, millisest põhimõttest lähtub inimkeha siis, kui tööhoost on haaratud kogu organism?

Just siis selgub, kui kooskõlastatult kulgeb rakkude omavaheline tegevus. Siis näeme, kui õiglaselt jaotatakse toitaineid, hapnikku, hormoone parajasti töötavate ja teiste, samal ajal vähem koormatud elundite vahel. Ei mingit segadust, kakofooniat, muide, ka mitte omavahelist võitlust-kraaklemist ega konkurentsi, millele on seni toetunud tavameditsiini põhimõtteline alustugi – darvinism. Mida aeg edasi, seda enam süveneb äratundmine, et harmoonilise ja kindla elurütmi tagavad kehale just looduslikult toimivad koostegevuse mehhanismid.

Kuid ega üksnes rakkude ainevahetusest piisa, nad pole nii targad, et seaksid ümbritsevast keskkonnast tuleva info kahtluse alla. Nii vastatakse elujaatavale kui ka hävitavale signaalile ühtemoodi – alati end mobiliseerivalt. Seega vajab keha täiendavat korrastajat, mis ei laseks kõiki varusid korraga ära kasutada, õigemini raisata.

Imposantseks reguleerijaks on närvisüsteemi võrgustik. Veelgi enam. Närvisüsteemi täiendavad-rikastavad omakorda inimese emotsioonid, ta hingeelu, veendumused, motiivid, mis samuti mõjutavad (juhivad) keha funktsioone. Nii on rakkude tegevusel, aga ka inimese isiklikul hoiakul ja eneseteadvusel otsustav mõju ta reaalsele tervisele.