Eesti matus

Haud. Foto: Elmo Riig / Sakala (montaaž)

Matuseid võib pidada austusavalduseks neile, kes meile on elu andnud. Me võtame aja maha, avaldame surnule viimast korda lugupidamist ja ütleme talle selles maailmas hüvasti. See on inimeseks olemise võti.

Meile ei meeldi matused. Ühelt poolt on emotsionaalselt raske taluda lähedaste kurbust, teisalt pelgame kõike, millest me lõpuni aru ei saa. Samas ei saa surma ja surnu ärasaatmist eitada ega eirata, me peame õppima sellega toime tulema.

Eesti uuema aja matmiskombestiku talletaja ja matusebüroo omaniku Maire Sala arvates on surnukartus järjest suurenenud, sest surmaga silmitsi seismine on vähenenud. „Surrakse hooldekodudes, haiglates ja lahkunu hoitakse kuni matuseni tavaliselt omastest eemal haigla või matusekontori külmkambris. Siis juhtubki, et ärasaatmisel noored minestavad,” selgitab ta.

Võõrandume elu loomulikust osast

Jaani koguduse õpetaja ja Tallinna praosti Jaan Tammsalu sõnul on surm läbi paljude sajandite eestlasele olnud loomulik protsess, lein elati koos läbi, surnut hoiti kodus saunas või aidas, kus aeg-ajalt käidi teda vaatamas ja veel viimaseid jutte rääkimas, et endagi elu üle mõelda. „Nüüd helistad telefoniga, tulevad mehed, tõstavad su kalli kadunu kanderaamiga autole, viivad ära, vaatad teda korraks, kirst kinni ja ongi kõik. Oleme surmast ja matustest endale ja lastele kujundanud midagi ebaloomulikku, millest ei taha rääkida ja mille eest põgeneme.”

Surmakultuuri uurija Marju Kõivupuu meelest on matusetalituses ja surmaga seonduvas toimunud samasugune võõrandumine, nagu muudeski eluvaldkondades: mehed ei oska enam kodumasinaid ja autosid parandada, naised ei oska õmmelda, sest selle tarvis on teenindused. „Meie ei tegele enam oma vanainimestega, teised tegelevad,” tõdeb ta.

Surnuhirmuga kaasnevad Tammsalu arvates teisedki, näiteks kartus vananemise ees. „Ka kardame me tunnet, et oleme jäänud hiljaks. Me arvame, et peame kogu aeg tegusad olema. Kui üks inimene on liikumatuna meie ees, siis on see ju katastroof.”

Ebameeldivad kogemused matustelt

Kirikuõpetaja meelest võib üks matustele mineku kartustest olla seotud ka ärasaatmistelt saadud negatiivsete kogemustega.

„Olen ise mõnel ilmalikul matusel pidanud end vaos hoidma, et mitte vahele hüüda, sest kõneleja lihtsalt manipuleeris leinajatega nende tunnetel mängides. Ta võttis järjest ette lähisugulased ja hakkas neile rääkima asjadest, mis peaksid pisarad välja kiskuma: vanaemana istus ta su sängiveerel, kui sa haige olid, aga nüüd teda enam ole ...,” kirjeldab Jaan Tammsalu.

Kas matused on Hispaania saabas, millega keeratakse meisse valu, või lohutamise, kõrval olemise ja rahu otsimise hetk? Kirikuõpetaja teab, et nii ilmalike kui vaimulike kõnelejate värvigamma on erinev, aga kõik sõltub inimesest, kes matusetalituse läbi viib.

Lapsed matustel

Surmaga seotud pärimuste uurija ja tõlgendaja Marju Kõivupuu arvates ei oska me matustel paraku käituda ja olla ning seda ei õpetata ju ka koolis. „Kui nõukogude ajal olid puudega inimesed silme alt ära, siis praegu on vanemad inimesed silme alt ära. Me ei ela enam vanadega koos. Eesti traditsioonilises talus oli surnu elavatega ühe katuse all. Lapsed nägid, kuidas surnut pesti ja riidesse pandi, kodust ära saadeti. Kõik, mis oli tarvis teha, tehti ise. Keegi ei õpetanud, kuidas matustel käituda ja mida teha, see oskus sündis osalusvaatlusest,” kirjeldab Marju Kõivupuu.

Matusebüroo Ööviiul omanik Maire Sala paneb südamele: „Lapsed on meie suguvõsa tähtis osa, aga sülelaps oma lalinaga võib muutuda matusetalituse keskmeks. Seda ei ole ju vaja. Matuse keskmes on lahkunu. Suuremate lastega võiks kodus varakult rääkida matusele minemisest, aga sundida pole neid vaja. Küllap jõuab laps kasvades ja vanemate kasvatades ise matusest aru saada.”

KOLM PEOTÄIT MULDA

Jaan Tammsalu selgitab, et kolm peotäit pole lihtsalt mullaloopimine, vaid peegelpilt ristimisest. Lapse ristimistseremoonial võtab kirikuõpetaja kolm peotäit vett, ütleb selle inimese nime, keda ta ristib, ja nii usaldatakse inimlaps Jumala kätesse. Kui inimene oma teekonna lõpetab, siis võetakse kolm peotäit mulda, öeldakse inimese nimi ja usaldatakse ta Jumala kätesse. See tähendab, et ring on täis saanud: me andsime su Jumala kätesse, kui sa tulid, ja kui sa lähed, teeme meiegi nii.