/nginx/o/2008/12/13/104867t1hd995.jpg)
Lugeja arvab
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eelmises ajakirjanumbris pakkus mulle lugemisel mõnusat äratundmisrõõmu lugu „Vanad armsad fotod saab uuele elule äratada”. Neli aastat tagasi tegin minagi teoks juba kaua aega peas olnud idee – sättisin oma pere fotod kõik korralikult albumisse. Tegin kaks albumit. Ühte sättisin fotod enda perekonnast alustades oma isaisa ja isaema fotodega kuni meie lastelasteni välja – ajalises järjestuses, igal fotol all selgitus, kes on pildil, millal sündinud, millal foto tehtud jne. Teise albumi tegin taolise, oma abikaasa vanavanematest alustades. Paljud fotod lasin Kuma Fotos suurendada, mõned ka parandada. Imetore on neid albumeid vahetevahel vaadata, meenutada ja ka külalistele näidata. Igatahes suurepärane mälestus järeltulevatele põlvedele.
67aastane Elve Järvamaalt
Hea lugu oli telefonidest. Mul on My Phone 1030. Klahvid on tõesti hästi käsitsetavad. Aga mind isiklikult häirib see, et numbreid korratakse kõva häälega. Kui oled kodus, pole hullu, aga kui on vaja helistada kusagil, kus on ka teisi läheduses, siis pole see eriti meeldiv. Teiseks saab minu telefonil aku väga ruttu tühjaks. Pean peaaegu igal nädalal laadima, kusjuures olen väike helistaja. Minu telefoniarved jäävad alati alla 10 euro. Mulle meeldiks, kui minu lapsed teatud asju minu eest otsustaks. Aga see ei tohiks olla pealetükkiv. On ju elu väga pikkade sammudega edasi läinud, aga tunnen, et ei suuda kõiges sammu pidada. Seega oleks hea, kui lapsed annaksid nõu või suunaksid. Igaüks seda muidugi ei talu. Minu lapsed arvavad vist, et mul ei ole veel nende nõuandeid vaja (ükskõik, millistel teemadel). Seega on nad väga tagasihoidlikud. Vahel tahaks väga, et tütar ütleks midagi kas või minu riietuse kohta mõne sõna.
67aastane Mare Kroll Viljandimaalt Vastemõisast
Teie ajakiri sai otsast otsani läbi seeditud, kõik kõlbas!
Aleksander Kikas Valgamaalt Sangastest
Eriti meeldis seekord mulle artikkel „Kui kõrv ei kuule“. Mina viimasel ajal mõtlesin, et miks minu lapselapsed nii vaikselt räägivad. Aga pärast kuulmiskontrolli oli põhjus selge, ma tõepoolest enam väga hästi ei kuule. Aga kuuldeaparaati ma siiski veel ei osta.
Anne Pais Pärnust
Erilist lemmikut ei olnud, aga kõik oli huvitav, hariv ja asjatundlikult kirja pandud. Eriti meeldis see, et uuest aastast saab ajalehte sümboolse tasu eest ka tellida. Kuna elan maal, siis oli probleem 60+ kättesaamisega. Ajakirjandust on mul tellitud üksjagu. Lugejate kirjades on viimasel ajal palju negatiivseid noote, inimestel, eelkõige üksikutel on elu vist väga raske. Minu põlvkonna inimesed on väga karastunud ja kui juba kurdavad, on tõsi taga. Ise ei oska veel kurta: käed-jalad terved, pensioniga tulen välja, lastelastel tööd on. Patt on kurta!
T. I. Valgamaalt Sangastest
Kadedust tekitav oli lugeda väärikate ülikooli võimalusest. Iga kord, kui sellest kuulen või loen, hakkab kadeduseuss närima: miks meie maakonnas ei võiks olla selline võimalus, et 60+ inimesed saaksid ühiselt end erksana tunda ja seeläbi kasulikud olla! Kahjuks viis Tartu ülikool Türilt kolledži, kus oleks ehk selline võimalus avanenud.
Eha Pehk Järvamaalt
Lugesin hoolega läbi „C-vitamiinirikkad sugulased kaalikas ja naeris”. Miks küll kaalikas on poes kallim kui mõni lõunamaa juurikas? Mina ise ei suuda seda sõpra enam kasvatada. Veel tänini on meeles vanaema küpsetatud külmad kaalikad. See muidugi ei tähenda, et kogu muu materjal on ajakirjas vähem vajalik.
Koidu Laissaar Rakverest
Tõnis Kase mõlgutusi on alati hää lugeda. Ehk on ta nõus veel mälestusi heietama. Ja kõik teie ajakirja kolumnid on mõnusad olnud.
Jaak Ilover Pärnust
Artikkel vanadest fotodest ja nende taassünnist oli mulle kõige huvitavam. Olen isegi uhke vanamoelisuse pärast, sest minu arvates on paberkandjal fotod ehtsamad, tõetruumad. Kuna kõik minu albumid on nummerdatud, siis see ongi ELU LUGU ja iga foto räägib enda eest.
Evi Klamas Pärnumaalt Audrust
Ajakiri meeldis mulle tervikuna, loen teda aeg-ajalt ikka mitu korda üle. Seekord nautisin eriti erinevaid Eesti ravispaasid tutvustavat lugu. Sai piisavalt infot, et võibolla isegi mõnda neist külastada. Ootan juba huviga järgmist numbrit!
Gaida Merila Türilt
Anni Ruukel Pärnust saatis 60+ lugejatele tähelepanekuid ja soovitusi:
Kolme asja pead sa endale soovima: tervist, rõõmu ja sõprust.
Kolme asja pead sa valitsema: oma iseloomu, keelt ja käitumist.
Kolme asja pead sa arendama: julgust, headust ja ligimesearmastust.
Kolme asja pead sa vältima: julmust, ülbust ja tänamatust.
Kolme asja pead sa imetlema: looduse ilu, lapsi ja vanu inimesi.