Hille Karm: Tahan veel seda lennukit!

Hille Karm. Foto: Tiit Koha

Supermarket linna serval tõmbab laupäevase laada inimkoorma järel hinge. Lähenev õhtu on toonud rahu, ostjaid jätkub parajalt ja kaubariiulite vahel ei pea käruga manööverdamistrikke tegema.

Olen ladunud igapäevaostud poekotti, hoone lai uks avaneb mu ees, et mind koju lasta.

Kui jõuan välja, teisele poole ust, kostab mu kõrvu muretu lapsenaer.

Õigemini, see Laps lausa lagistab naerda.

Vaatan ringi.

Lapse naer supermarketis või selle ümbruses on tavatu. Tavaliselt kuuleb põngerjate nõudlikke soove või vingumist: „Emme, osta mulle seda!”, „Issi, ma tahan seda, miks sa ei osta mulle?”, „Tahan koju!”, „Olen väsinud!”  Täiskasvanute hääled kajavad närviliselt ja tülpinult: „Ära kisu seda!”, „Ei, ma ei osta, sellega pole sul midagi teha!”, „Kommi sa alles said!”

See on poe argipäev, vanemate ja laste argipäevane poekahekõne.

Ja nüüd äkki lagistab üks Laps siin südamest naerda!

Naer ei tulegi otse poest, vaid poe välistrepilt.

Seal seisavad Vana Mees ja Väike Poiss.

Mees ei ole väga vana, kuid mitte ka enam noor. Poisi isa pole ta kindlasti, pigem vanaisa.

Poisski pole enam väga väike, kuid siiski veel lasteaiaeas.

Mees on võtnud Poisil kaenla alt kinni ja keerutab teda, nii et Poisi jalad ja kogu keha aeg-ajalt õhku tõusevad.

Selles pole midagi tavatut. Nii tehakse lennukit, teab igaüks, kel on või on kunagi olnud väikseid lapsi.

Tavatu on ikkagi koht – suure poe uksetagune. Siia ei jääda lapsega mängima, vaid kiirustatakse minema. Kodu ootab, köök ootab …, elu ootab.

See Mees ei kiirusta, raske toidukott käes, oma auto juurde. Laps ei peagi talle järele jooksma ja temaga sammu pidama.

Mehel on AEGA.

Lapse naerulaginaga liitub sealsamas Mehe bassihääl. Meeski naerab südamest. Tal on hea olla.

Võib-olla on tal vaja lihtsalt aega parajaks teha. Võib-olla läksid Poisi ema ja isa poodi ning jätsid lapse rahumeeli vanaisa hoolde.

Mida mõtleb see Vana Mees, kui ta poeuksel Poissi keerutab?

Nad on omavahel suured sõbrad, seda on kaugele näha. Võimalik, et Poisis on täitunud Vana Mehe suur unistus – tal on tütrePOEG! On ju mehi, kes Looduse tahtel tütarde isaks saanuna pole suutnud oma pettumust varjata ega Loodusele andestada. Nende tütred on pidanud maast-madalast taluma isa suhtumist – sa oled plika! Isegi kui isa pole seda sõnutsi väljendanud, on kibe pettumus, mis isast kiirgub, varjutanud tüdrukute, nende ema ja isa enesegi elu.

Mehed on naljakad. Mehed on kummalised. Mehed on teistmoodi. Nii olen mõelnud poegi ihkavate meeste käitumist kogedes.

Mehed tahavad Loodust ümber teha. Pigem tuleks Loodust tervete laste eest tänada.

Võib-olla on see Vana Mees siin hoopis haruldane pereisa, kes on aastate eest omadegi lastega – olgu tütarde või poegadega – naeru lagistanud, olgu või tänaval, olgu või poes. Isa, kelle lemmikväljendid lastega suhtlemisel polegi olnud „Ära ...,” või „Vaata, et sa ei ...,” või „Vaata, kui toon püksirihma ...”

Ma ei saa seda kunagi teada. Mees on liiga võõras, et läheksin ja küsiksin, kes ta on ja kuidas elab.

Ta elab ju hästi. Sest ta naerab südamest.

Ma olen Mehele selle tavatuse eest tänulik. Enese teadmata, suisa kogemata, ennekõike enesele ja Väikesele Poisile lusti tehes on ta pakkunud supermarketi ukseesisel kosutavat vaatepilti.

Sätin toidukoti sanga paremini kätte ja lähen. Kui korraks veel tagasi vaatan, näen, et Väike Poiss on võtnud Vanal Mehel ümbert kinni ja palub:

„Teeme veel seda lennukit! Teeme, eks?”

HILLE KARM

Hille Karm on kirjanik ja ajakirjanik, kes on töötanud mitme trükiväljaande, ka ajakirja Eesti Naine toimetuses. 1997. aastast on ta seotud ERGO Kindlustusega, on olnud selles ettevõttes kommunikatsioonijuht, nüüd töötab turundusosakonnas. Eesti Ettevõtlike Naiste Assotsiatsiooni (EENA ehk BPW Estonia) asutajaliige, Eesti naistoimetajate mittetulundusühingu liige, Eesti Ajakirjanike Liidu ja Eesti Kirjanike Liidu liige. Hille on Tiina ja Reeda ema, Reinu abikaasa, Märteni, Leelo ja Arturi vanaema. Kirjutanud kogupere-, jutu- ja elulooraamatuid, pannud kirja ka oma lapsepõlveloo pealkirjaga „Taevas ja Maa”. See elupilt on pärit Hille Karmi tänavu ilmuvast jutukogumikust „Saame kokku pühapäeval”.