Millised jäljed me jätame?

Eve Rohtla Foto: Elmo Riig / Sakala

Mul on meeles lapsepõlve pärastlõunad Võrtsjärve lähistel maal vanavanemate juures. Kui vanaisa August, kes oli juba varahommikul vikatiga heinamaale läinud, lõunaks koju jõudis, kõhu täis sõi ja seejärel pikali heitis, et leiba luusse lasta, võisin ma tema kõrvale põhukotile pugeda ja paluda, et ta laulaks.

Vanaisa laulis ainult mulle, sünnipäevalauas oli kinnise loomuga mehe suu koguni lukus.

Tal oli mõnus madal hääletämber. Vabadussõjas käinuna teadis ta laule, mida raadiost ei kuulnud. Eriti kurvalt kõlas ta hääl siis, kui juttu oli Laksi Tõnisest, taluperemehest, kes oli eluaeg palehigis mõisat teeninud, pärismaa eest võideldes aga oma talu kaotas. Mäletan, et kui vanaisa murdunud häälega jorises, et „seitse jalga pikkusele, neli jalga lai, maatükk Laksi Tõnisele viimaks antud sai,” olin hinges rahul. Laps uskus kindlalt, et Laksi Tõnis sai oma kodu tagasi. Alles hiljem selgus, et see maatükk on viimne puhkepaik kalmistul. See laul läks mulle hinge.

Surm ja kõik sellega seonduv on alati sügavalt emotsionaalne ja kuidagi meist ära. Sellepärast tekitabki lahkumine vastakaid tundeid. Kuigi me ei soovi ega oota teateid kellegi surmast ja eelseisvatest matustest, tundub kõik see ometi väga tähtis. Sest surm jõuab meie mõtetesse ja alateadvusesse isegi siis, kui me ei taha. See on lõplik.

Kauem ilmas elanud mäletavad veel nõukogude aega, kui naised pidid sünnitama eraldatuses. Mehed käisid hingevalus ümber sünnitusmaja, lilled peos, aga oma naise ja lapse juurde neid ei lubatud. Nüüd on naised pärast sünnitust perepalatis, sugulased voorivad sisse ja välja, kuigi tahaks ehk omaette olla – ka vanarahval oli ju kombeks värskele emale kolm päeva rahu anda.

Surmakultuuri uurija Marju Kõivupuu tegi terase tähelepaneku: praegu on kõik pöördunud: sünd on saanud avalikuks, aga surm on viidud silme alt ära. Varasematel aegadel elas mitu põlvkonda talus ühe katuse all ja nii ei olnud lähedase surm võõras kogemus. Praegu surrakse lastest eemal, elades maal omaette, olles haiglas või vanadekodus.

Oma lähedast matta on väga valus. Aga matuseid korraldades, vaadates, et kõik oleks hästi ja saaks korda, suheldes oma lähedaste ja kaugemate sugulastega, elatakse lein või vähemalt osa sellest vaimselt ja füüsiliselt välja.

Matustel tuleb eemalduda igapäevastest tegemistest ja siis mõistad, et sa polegi igavene ja pead mõtlema, mida sa elus teed, milliseid jälgi jätad. Keegi meist ei suuda pidevalt selle üle juurelda. Matused on koht, kus just need mõtted tulevad.

Ehk olete tähele pannud, et neil kurbadel kokkusaamistel on inimesed avatumad ja sugulaste omavahelised suhted kõrvalistele nagu peopesal.

Sisuliselt ongi matused kujunenud suguvõsa kokkutulekuks. Seal koguneb aja ja koha lugu. Sugupuu võrsed kohtuvad tihti esimest korda ja saavad oma eelkäijatega tuttavaks. Sünnipäevadele neid enamasti ju ei kutsuta, sest elutee, haridustase ja sotsiaalvõrgustik on erinevad. Ometi vajame kogukonda. Ja nii öeldaksegi peielauast tõustes, et peaksime ikka muul ajal ka kohtuma, mitte üksnes matustel.

Memento mori! Eesti keelde ümber panduna kõlab see: „Pea meeles surma!”

Tähendus on sel lihtne: rõõmusta elu üle, kuni elad!