Lugeja arvab

Postkast Foto: Erakogu

Seegi kord jätkus lugemist üsna mitmeks päevaks. Tore, et vanurite mured olid novembrikuu ajakirjaski kajastatud. Mis meil muud ikka on kui proteesid, ravimid, testament ja ka matustele tuleb mõelda. Imerohtusid ju pole, ehkki teleri kommertskanalid neid soovitavad. Minu arvates peaks pigem Aili Paju pakutud külmarohtudesse uskuma. Ikkagi esivanematel ammu läbi proovitud. Minu jaoks oligi üheks maiuspalaks „Meditsiinidoktor Aili Paju: loodus peitub eestlase veresügavuses”. Patt oleks teisi artikleid halvemaks pidada, aga peale ühiste vananemisega kaasnevate probleemide on igal meist oma haigused. Abi on teie lugudest paljudele.

77aastane Koidu Laissaar Rakverest

Esimese hooga lehitsesin ajakirja läbi ja kohe oli selge, et lugemist on palju. Ja nii ka oli! Artiklid olid kõik väga kasulikud ja õpetlikud: Kas kinkida või pärandada? Kas vahetada põlve- või puusaliigest? Mis aitab külmetavate käte ja jalgade puhul ning kuidas loodusraviga külmetust ja köha peletada? Millised probleemid tekivad voodihaigega? Surm ja matus – sõnad, mida väldiksime, aga millega meil kõigil tuleb elus kokku puutuda. Need asjad said minu meelest väga põhjalikult selgeks räägitud. Kanname pimedal ajal liikudes kindlasti helkurit ja rõõmustame elu üle, kuni elame!

Anne Pohlak Lääne-Virumaalt Sallast

Suhtlen teiega esmakordselt, loodan ka edaspidi ristsõnadele vastuseid saata. Teie ajakiri elukogenud inimesele on huvitav lugeda just sellepärast, et artiklite sisu on hästi mõistetav, kuna olen just 60+ ja mitte veel 70+. Hoolega lugesin kultuurilehekülge Eesti matusest, kuna see aasta on minule matuste poolest raske olnud. Matsin abikaasa ja abikaasa venna. Matustega seoses ebameeldivaid momente ei olnud, kõik sujus tõrgeteta. Veel huvitas mind artikkel „Külmetavad käed ja jalad”. Seda juhtub vahel ka minul. Pärandamisega seotud lood on alati väga vajalikud. Aili Paju artikkel loodusravist oli väga huvitav. Olen ise ka loodusravi pooldaja, niipalju kui ilma aiamaata inimene sellest kinni pidada saab. Loen terviseajakirju, ka alternatiiv-meditsiinist. Ise ma ühegi tervendaja juures veel käinud ei ole, aga lugeda sellistel teemadel meeldib. Aga kõige rohkem meeldivad ikka ristsõnad.

Ene Kaldamaa

Ajakiri on üsna sisukas ja küllap läksid kõik lood täkkesse. Ühele üks, teisele teine. Endale meeldis enim „Eesti matus”. Artikli esimeses lõigus on juba ära öeldud ka, miks. See on teema, millest on vähe räägitud-kirjutatud. Ja ilmselt on palju neid, kes ei tea miks ja kuidas olla, toimida. Taolisi harivaid, analüüsivaid lugusid meie kombestikust võiks ka edaspidigi aeg-ajalt olla, kas või käitumisest kirikus. On terve hulk inimesi, keda selles valdkonnas aastakümnete jooksul peaaegu haritud pole.

Aleksander Tendermann Paidest

Olen Järvamaa ajalehe tellija olnud iidamast-aadamast, olenemata sellest, kuidas teda parasjagu nimetati. Seepärast saan ajakirja 60+ „aitähi” eest. Viimasest numbrist köitis enim Aime Jõgi lugu „Uus liiges annab uue elu”. Arvatavasti sellepärast, et olen ise kahel korral kirjeldatud operatsiooni läbi teinud – puusa- ja õlaliigesega. Võin kinnitada, et patsiendile on see lihtne, ei tekita ebameeldivust, pigem ajab muigama, kui arstid su kallal kopsivad ja saevad. Tegelikult on see operatsioon tõsine. Taastusperiood nõuab patsiendilt tugevust ning tahtejõudu.”

Tiiu Reim Paidest

Artikkel „Hooldaja ja tema kallis voodihaige” oli samuti lugemist väärt, aga meie riigis on see probleem lahendamata. Mina hooldan oma ema. Tema ei taha vanadekodusse, ja ega mina ka ei taha teda kodunt ära saata. Probleem on vaid selles, et hooldades ei saa ju tööl käia. Elame vaid ema pensionist. Varem sai väikese tasu hooldamise eest, aga nüüd vald ei anna, ütleb, et laste kohustus on vanemate eest hoolitseda. Aga millest mina siis elama pean, kui ma hooldan ja tööle ei saa minna? Või siis lähen tööle ja kogu oma palga annan hooldajale? Aga oma inimene on vanurile ikka lähedasem.

Galina

Kuigi 60+ on veel paarikümne aasta kaugusel, olen siiani alati leidnud huvitavaid teemasid ka n-ö noorematele. Eriti jäid silma viimases ajalehes päranduse teemadel kirjutamine, mis tegelikult ka 40+ inimestele vajalik, kuna vanemad on tavaliselt jõudmas sinna ikka, kus on vaja teha teatud otsuseid ja tavaliselt tulevad nad lastelt ikka nõu küsima. Antud juhul oli asi ilusti lahti kirjutatud. Teine teema, mida lasin lugeda ka teismelistel lastel, oli matuste kohta, see peaks olema lausa kohustuslik 16+ läbi lugeda, noorematele peaksid vanemad seda selgitama. Kuid üks teema, millest oleks võinud ka matuse teema juures kirjutada, oli riietus. Võibolla on see pseudoprobleem, kuid kahjuks ei oska paljud nii 20+, kui 30+ ennast mõistuspäraselt matusel riietuda. Olin mõned aastad tagasi 31aastase naisterahva kiriklikul matusel, suvel. Kirik oli täis paljaste õlgadega ja miniseelikutes naisterahvaid, valgetes või muudes suvistes värvides lühemate või pikemate pükstega ja lilleliste särkidega meesterahvaid. Loomulikult oli ka viisakama stiiliga matuselisi, kuid värvilisus jäi kahjuks ülekaalu. Võiks ju öelda, et noor inimene ja värviline elu. Saan aru, et suveaeg ja pärast minnakse kuskile edasi tšillima, kuid kas matused on siis lihtsalt läbijooksmise koht? See on nähtavasti kiire elutempo tulemus.

Rein