Millegipärast on viimasel ajal juhtunud nii, et olen korduvalt sattunud kuulama rohkem või vähem tuttavaid inimesi rääkimas õhinaga olnust, ehk, nagu nad seda on seejuures ise täheldades öelnud, meie ajast. Ajast, mis ulatub kümnete aastate tagusesse minevikku. Ajast, mille kohta on tavaks öelda, et isegi rohi oli siis rohelisem ning millest rääkimist (kui on tegemist eakaaslastega) alustatakse küsivalt sõnapaariga „Kas mäletad?”.
Võib olla ma polekski seda korduma kippuvat teemavalikut tähele pannud, kui mitte juhuse tahtel millegipärast riiulil silma jäänud ning seejärel taas kätte sattunud Mihhail Põljajevi raamat „Imelised veidrikud ja originaalid” („Zametšatelnõje tšudaki i originalõ”). See omal ajal lugejate suurt tähelepanu köitnud venekeelne raamat nägi esmakordselt trükivalgust 1898. aastal ning selle leheküljed on pühendatud paarkümmend aastat varasema elu kirjeldamisele, mis autori arvates oli ülestähendamise aegses olevikus aset leidvast kordades lõbusam ja värviküllasem, võimaldades seejuures ühe olulise seigana esile tõusta igat masti veidrikel ning originaalidel. Mis autori seisukohti kokkuvõtvalt tähendaski seda, et see kunagine, niinimetatud meie aeg, oli midagi tunduvalt etemat ajast, mida loogiliselt tuletades peaks Mihhail Põljajevi variandis nimetama nende (ilmselt siis järgmise põlvkonna) ajaks. Ning kuigi paistab, et vähemalt oma raamatut kirja pannes igatses Mihhail Põljajev taga aega, mida ka tema nimetab korduvalt meie ajaks, tuli tal paratamatult tegutseda juba selles oleviku ajas, kus tema arvates polnud ruumi tõelisteks veidrusteks ja originaalitsemiseks. Ta oleks nagu sattunud meie ajast nende, uue ajastu tunduvalt fantaasiavaesemate ning igati igavamate inimeste aega.
Enam vähem sarnane mõttekäik iseloomustas ka ülalmainitud pealtkuulatud jutte. Jutte ja meenutusi kunagistest oludest ning tegudest, mis valdava osa 60 ja pluss inimeste põlvkonna jaoks paigutuvad Eesti NSV aega. Ning täpselt samuti, nagu Mihhail Põljajevi raamatu lehekülgedelt, astusid ka nüüd minevikust reljeefselt esile valdavalt lustakad ja lõbusad lood. Neis polnud ei unustatud kõikehõlmavat ängi ega argimuresid. Oli vaid trall ja pidu, mis paljuski meenutas üht teleekraanilt tuttavat seriaali ning nõukogude armees teenistusajaga seonduvaid lõpmatuid absurdimaigulisi pajatusi.
Ju siis on meie mälu juba nii seatud, et ennast kogunevate ülepingete eest kaitstes võtame minevikust fototaolise kujutisena kaasa valdavalt emotsionaalselt meeldivaid elupilte. Mis tulemusena võibki viia must-valgete käärideni mineviku valdavalt helgete meenutuste ja oleviku troostituna paistva tegelikkuse vahel. Ehk kunagise meie aja ning tänase päeva vahel.
Laulusõnades, mis kirjeldavad noorust iialgi tagasi mitte tuleva ajana, sisaldub absoluutne tõetera, selles pole mingit kahtlust. Nagu ka selles, et ealised erinevused määravad paratamatult meie toimimise raamistiku. Saates näiteks isegi mõne üliandeka varajastes neljakümnendates aastates jalgpalluri mänguväljakult treeneripingile. Nii hoogsaid pidutsemisi, nagu omal ajal 20–30 aastasena, ei jaksa enam pidada – seegi on igati normaalne. Normaalne aga pole see, kui jõudes teatud ikka, hakatakse piltlikult elama minevikus, loobudes nägemast olevikus seda sama meile kõigile kuuluvat „meie aega”. Aega, kus kas või Mihhail Põljajevi imelisi veidrikke ja originaale pole üldsegi vähem kui kümneid aastaid tagasi. Tuleb lihtsalt silmad lahti hoida. Sest tänane olevik on alates imikutest kuni kõrges eas vanuriteni meie ühine aeg.