Töötan, järelikult elan

Eve Rohtla Foto: Elmo Riig / Sakala

Osad meist arvavad, et kui inimene lõpetab töötegemise, siis ta sureb ära. Seda ei tasu sõna-sõnalt võtta, aga meie iseteadvuse ja olemise taga on enamasti vajalik olemise tunne. Inimene peab askeldama, töötegemine annab ka sissetuleku.

„Ma ei jõua ära oodata, millal ükskord pensionile saan,” on kindlasti iga inimene mõne oma vanema kolleegi suust kuulnud. „Niipea, kui kell kukub, olen ma siit läinud.”

Kindlasti pole ütluse taga soovi end proovile panna, kuidas väikese kuusissetulekuga ellu jääda. Suuresti on emotsioonihoo põhjus rutiiniks muutunud töö, mis ei kütkesta, või siis ebameeldivad suhted töökaaslastega.

Kui pensioniaeg kätte on jõudnud, ei lähe need suured lubajad enamasti kuhugi. Muidugi on ka erandeid, eriti, kui tervis alt veab.

„Pensionieaga on nagu kommunismiga, mida lähemale tuleb, seda kaugemale jääb,” ütles tabavalt surmakultuuri uurija Marju Kõivupuu. Tegelikult tuleb teha vahet soovidel pensionile jääda või pensioni saada. Iseenesest on ju tore, kui on võimalust ja tervist oma armastatud tööl edasi käia ning samas iga kuu kindlal kuupäeval pensioni näol veel boonust saada. Kui käed-jalad liiguvad, siis kodus kotil konutamisest ei unista keegi.

Inimesi, ka nooremaid, nörritab, kui riik pensioniiga tõstab. Eestis on juba vähem kui kaks töötegijat-maksumaksjat ühe pensionäri kohta. Vähesünnitavatel riikidel ei jää midagi muud üle kui pensioniiga tõsta, arvavad majandusteadlased. Kui just massiliselt töötegijaid teistest riikidest ei tule või neid siia tooma ei hakata.

Paljud noored ja vihased mehed on küsinud, miks meie vanem põlv küll tänavatele suuremat pensioni nõudma ei lähe. Tiit Reinbergi artiklis imestab 75aastane Paide pensionär hoopis rikaste riikide eakate üle, kes suuremat raha nõuavad, kuigi nende pension on siinsest kordades suurem.

Eesti vaarvana, kes on Siberis ja sõjajärgsetel aastatel karastunud, muretseb pigem oma järeltulijate elujärje pärast. „Meie saame omadega hakkama, jõuame veel lapsi ja lapselapsigi toetada, neil on raskem, hirm koondamiste ees, pole tööd või palk on väike, aga väljaminekud palju suuremad,” on nad mõistvad.

Vanavanemad töötavadki, et pensionile lisa saada: kes pakub oma raamatupidamisoskusi, kes müüb käsitööd, kes aiasaadusi, kes hoiab lapsi, kes pühib majaümbrust, sest pensionist jääb pärast arvete maksmist üle vaid pisku. Aga mitte üksnes sellepärast.

Võib ju ka ära väsitada, kui sinult pidevalt abi palutakse, nagu oleksid ainus ilmasammas, kellele kõik toetuvad, aga sellest palju hullem on olla unustatud ja kõrvale jäetud. Ka rahvapärimustest on teada, et niikaua, kui pime vana-vanaema veel taluperele lõunaks kartuleid koorida jaksas, peeti teda täieõiguslikuks pereliikmeks.

Töötamise peamine eesmärk nii nooruses kui ka hiljem on hästi teenida, et endale paremat elu lubada. Keegi ei ela selleks, et töötada, vaid töötab selleks, et elada, võiks lihtsamalt kokku võtta.

Nagu vanad mulgid soovivad — et ikka tööd jätkuks!