Kuidas enesega hakkama saada, kui miski ei paku enam rõõmu? Kui töökohustusi pole, lapsed läinud, abikaasa ajab oma asju taevastel teedel, üksindus- ja kõrvale jäetuse tunne võtab maad. Psühholoog Riina Luik annab nõu, mida peaks ette võtma, et oleks taas midagi, mille üle rõõmustada.
XXI sajandit peetakse üksildaste sajandiks. Kui noorte inimeste puhul on see vaba valik ja üksindus pole nende jaoks probleem, siis pensionipõlve pidavale seeniorile võib üksindus olla väga raske taluda.
Millest on üksikute sajand alguse saanud?
Tõepoolest – nn üksikute sajand on muutunud juba ülemaailmseks terminiks, ning nii üllatav kui see ka pole, ei seostu see ainult seenioridega, vaid üha enam noore elujõulise ja parimas pereloomise eas oleva põlvkonnaga. Tänaste 30ndates aastates inimestega, kel küll on suur tutvus- ja sõpruskond, on sotsiaalselt väga aktiivsed, kel isegi ei puudu oma seksuaalpartner, kuid kes ikkagi eelistavad elada üksinda ning järjest süveneb trend, et teadlikult ei muretseta ka lapsi. See, aina rohkem enesekesksemaks muutuv elustiil ja ühe-inimese-leibkonna mudel, on silmatorkav trend eriti linnanoorte seas. Järjest suureneb üllataval kombel noorte üksinda elavate meeste arv ning see annab alust arvata, et samas eas naised on pigem sundseisus, kui et nad nii väga ise tahaksid üksinda elada.
Seda põlvkonda kimbutab üksildusetunne mitte ainult seenioripõlves, vaid eas, kus see tunne peaks olema täiesti võõras. Selle probleemi kõige ilmekam tunnus on enda „haakimine” sotsiaalsetesse suhtlusvõrgustikesse (Facebook, Twitter, blogid), et luua endale illusioon pidevast ümbritsetusest sõpradega, tunda end mitte üksijäetuna, pidevalt vajalikuna ja mitte unustatuna.
Karta on, et seda põlvkonda puudutab üksildus tänasest seenioride põlvkonnast märksa valusamalt, sest neil kas puudub täiesti tõelise läheduse ja püsiva partnerluse kogemus või on see nii napp, et sellest ei piisa tõeliste sõprussuhete ja lävimise kestma jäämiseks ka aastate pärast. Samuti on probleem, et need n-ö maailmaavarustes laiali olevad sõbrad ei võimalda reaalseid kokkupuuteid, ehedat suhtlemist, millegi koos tegemist ehk siis seda, mida me inimsuhetes tegelikult hindame ja vajame.
Inimesel, kel on aga perekond, on püsivate, ja valdavalt ju ikka positiivsete emotsioonide allikas alati olemas ja tugi käepärast võtta. Samuti on petlik arvata, et töökollektiiv, kuhu me nagunii ei kuulu igavesti, suudaks võrdväärselt asendada emotsioone, mida saab anda üksnes lähedussuhe.
Kunstnik Ilon Wikland tõi hiljuti välja veel ühe üksildusest puudutatute sihtrühma – lapsed – ja kutsus kõiki üles nendega rohkem rääkima, neid kuulama ja koos olema. On ju tõsi, et meie lapsed on sukeldunud arvutimaailma, nende päevad on täis küll kõikvõimalikke huviringe ja trenne – ei saa öelda, et neil tegevust poleks – kuid kui palju nendega tegelikult koos ollakse, nende mõttemaailma, tegelikke huve, läbielatust ja mõtetest teatakse ja osa saadakse? Vähe on vanemaid, kes käe südamele pannes võiksid öelda, et nad seda piisavalt teevad. Põhjus, miks ma seda kõike antud kontekstis räägin on see, et rõhutada: üksindus ja üksildustunne ei ole seotud ainult seenioridega, kes aktiivsest elust veidi kõrvale on tõmbunud, vaid puudutab tänapäeval kõiki vanusegruppe.
