Alli Lunter: Aeg kaardistab elu

Õpetaja Alli Lunter Foto: PEETER KÜMMEL/SAKALA

Aeg ja raha on need, millega mõõdame oma elu. Raha võib õnne korral ka järele jääda, aega aga mitte iial. Aeg neelab me päevi. Kätte ei saa kunagi kõike, millest unistanud oleme. Ja kui saamegi, siis mingil teisel moel. Kui mõtted vahel kokku jooksevad, tasub lugeda häid raamatuid, nendes on elu paremini mõtestatud, kui ise suudame. Näiteks laseb A. H. Tammsaare Indreku suu kaudu öelda lohutuseks oma vanale isale Andresele: „Jah, nii see siinilmas ikka on, ühel on tegemise rõõm, teisel saamise rõõm. Õnnetud on need, kes ei tee midagi ja kes ei saa midagi, päris õnnelikud on need, kes teevad midagi ja kes maitsevad oma tegude vilja. Meie oleme teinud ja sellest rõõmust aitab meile.”

Inimese loomus üldiselt ei muutu, aja jooksul õpime üksnes rohkem end ohjeldama ja muutume tolerantsemaks. See ei tähenda muidugi, et me taganeme oma tõekspidamistest, mis põhinevad elukogemustele rajatud tarkusel. Tasakaal tuleneb katsumustest, mis omakorda on meis voolinud leppimist ja loobumisoskust.

Päris mõttetu on toetuda kulunud käibetõdedele, et meie ajal olid asjad teisiti ja noorus korralikum. Ei olnud. Noorus on alati omamoodi hukas olnud, sest noor inimene paneb proovile oma katsesarvi ja püüab eluraame nihutada. Aga ta otsib ja leiab uusi teid, noorte hooleks on kõigi tulevik ja elu edasiviimine.

Samasse plaani kuulub ka endiste aegade üle ilkumine või vana tagaigatsemine. Möödunu oli meie aeg ja seda tuleb ka nii võtta.

Aeg annab asju ja elu kätte sellisel moel, nagu on nende loogiline käik, nagu on meile tajumatu eluloogika, mis käib meist üle. Aega pole mõtet milleski süüdistada. Aeg kaardistab meie elukäigu. Seda küll.

On olemas kolm mõistet: minevik, olevik ja tulevik. Olevik nende hulgas on vaid põgus hetk, kohe saab see minevikuks ja annab uusi tulevikulootusi. Aeg voolab läbi meie, tiksub aegamisi meie sees. Aeg on meie elu mõõt, aeg on meie taga ja meie ees. Oleneb, kustpoolt oma elule vaadata. Sündinud laps ei tea ajast midagi. Varsti õpetatakse teda kella tundma, see on esimene samm aja tajumises. Noor inimene tahab ehitada oma elu tulevikule, eakas inimene vaatab oma elule teisest otsast, vaatab minevikule ja teeb kokkuvõtteid.

Tasapisi saame aru, et kogu elu tehtud töö ja nähtud vaev on kokku meie elulugu. Selles ühine elu oma perega, kus jagatakse aega, hoolt ja armastust. Suur aeg aga läheb oma teed ja jätab meid oma aega. Vahel ei saa me sellest päris hästi aru ja kulutame asjatult palju energiat, et unustada oma vanus ja üritada moejoones või seltskondlikus olemises nooremana näida.

Millegi taganutmine ei anna midagi, aeg ei anna midagi tagasi. Iga rumaluse kahetsemisega kaotame ainult oma aega. Ka see on eluseadus, et nooruses ei oska me hinnata aega, mis on meile elu seadmiseks antud, sest maailm tundub lõpmatu. Nii see muidugi ei ole. Eneseanalüüs jõuab kohale kuskil keskea piiril. Kahjuks pole ajaga mängimine võimalik, sest aeg ise on muutumatu suurus. Pidev ajaga võidujooksmine ei too ka loodetud väärtusi, sel juhul oleme muutunud kella tiksumise orjaks. Aastate kulgedes taandub tung kõike joostes teha.

Inimese edu saladuseks on võime kohaneda, harjuda ja leppida muutumatuga. Suured muutused vajavad aega ja ei olene üksikisikust. Inimene, kes ei suuda ebaõnnestumisega leppida ega sellest õppida, jääb elu hammasrataste vahele. Näiteks kõrge positsiooni kaotanud inimesed või suured armastajad.

Aeg on veider nähtus, me ei tea selle algust ega ka lõppu. Võime mõtestada ainult omaenda aega siin maailmas. Laul ütleb, et ajajõel on kallas kahel pool. Ja selle teise kalda poole triivides tuleb veel päris tõsiseid proove läbi teha. On paratamatu, et kogutud tarkused ja teadmised viiakse kaasa, sest tuleb ruumi anda uuele põlvkonnale oma avastuste ja leiutuste jaoks. Parajas mõõdus antakse teada ka uutest kommetest, mis tuleb elu videvikus lihtsalt vastu võtta. Hooldekodud. Ennevanasti elas vanainimene oma kodus oma laste hoole all. Nüüd on saanud hooldekodudest mingi rahakoti mõõt. Rikkad võivad seda lubada ja lubavadki. Ja kui lapsed nii on otsustanud, tuleb see vastu võtta. Need on peresisesed otsused. Säästame sellega oma lapsi. Kas ka nende hingeharidust, pole teada. Peame arvestama, et ka perekonnatraditsioonid on muutunud aja jooksul.

Et tuua helgemaid värve kogu loosse, siis teame väga hästi, et noorus ei tule iial tagasi, aga seal on olnud võrratuid elamusi ja enneolematuid kohtumisi ning igatahes piisavalt eneseteostust. Meil kõigil.

ALLI LUNTER

Alli Lunter on Viljandis töötanud eesti keele õpetajana 40 aastat, avaldanud mitu erinevat gümnaasiumi kirjandusõpikut ja eesti keele töövihikut. Ta on koostanud Viljandi Maagümnaasiumi toimetisi ja kümmekond aastat olnud Sakala Kalendri keeletoimetaja. Sageli on ta ajakirjanduses kaasa rääkinud kooli­teemalis­tes probleemides. Alli Lunteril on olnud paarkümmend õpilast, kes on valinud eesti keele, kirjanduse ja ajakirjandusega seotud elukutse. Tema poeg Aare Pilv on kirjandus- ja teatriteadlane.