Juhtkiri: Mis on pandud reipuse retsepti sisse?

Eve Rohtla Foto: Elmo Riig / Sakala

Tean inimesi, kes on saanud kerge šoki sellest, kui mõni sünnipäevale kutsutud külaline on kingitusele lisanud õnnitluskaardi, kus on suurelt ja kuldselt kirjas 40. „Kas tõesti juba nii vana?” ei suuda oma east heitunu tõsiasjaga leppida.

Kui küsida kümne aasta võrra vanemaks saanud mehelt, kuidas ta end „kõrges” eas tunneb, siis kõlab juba rõõmsam vastus: „Hingelt ikka 19aastasena!”

Mille järgi siis ära tunda, kes on vana, kes mitte?

Minu tark vanamamma, kelle koolitee ajaloo, saatuse ja eluraskuste tõttu kuigi pikaks ei kujunenud, arvas, et vana on inimene siis, kui ta enam ei unista. Kui unistustest on saanud üksnes mälestused, pole enam pikka pidu, oli ta kindel.

Tänases ajakirjanumbris annab psühholoog Riina Luik hea vastuse küsimusele, millest võiks seenior unistada. Kui oleme tööga hõivatud, siis tihtipeale unistame – kui meil oleks veidigi vaba aega, küll siis läheks kalale või oh, ma hakkan alles siis kuduma, kui pensionile jään. Tehkegi siis kõiki neid asju, mille jaoks teil varem aega polnud! Nüüd saate lõpuks ometi aega priilt ja oma äranägemise järgi iseendale ja oma lähedastele pühendada, leiab psühholoog.

Ajakirjanik Tiit Reinberg toob lugejani vahva 65aastase Paide proua Liina Teinbergi loo, kuidas ta läks eakatele mõeldud tasuta arvutikursustele värisevate kätega, sest hirm targa ja kallihinnalise masina ees oli väga suur. Nüüd on vanaprouast kolme aastaga paras häkker ehk viisakamalt öeldes arvutiasjatundja saanud. Ta on paljudele tuttavatele nagu kohalik Hardi Tiidus või elus entsüklopeedia, kes arvuti otsingumootorisse vajamineva sõna toksib, pakilisele probleemile abi leiab ning sel moel paljudele eakaaslastele kasulik on. Ta suhtleb arvuti kaudu pangaga ja maksab nii kõik arved, saadab elektronkirju, millele pole vaja postmarki kleepida, ja lobiseb internetitelefoniga kas või Austraaliani välja, taas tasuta.

Kui selline arvutihäkkerist vanaema puberteedieas pojapojalt tema sõprade juuresolekul küsib: „Mul tõmbas üks proge täpiks, kas saad mind aidata?” (tõlge: „Mul kadus arvutiprogramm ära, tule aita üles leida”), siis venitab see lapselapsele külla tulnud klassikaaslaste näod kindlasti pikaks. On ikka uhke küll, kui sul selline kaasaegne ja vinge vanaema on!

Nii psühholoogid kui tohtrid kinnitavad, et inimese hoiab vormis pidev tegutsemine. Kui jääd voodisse, on asjad õige pea ühelpool. See on reipuse retsept.

Paljud seeniorid ei kipu tulevikku vaatama ja põhjendavad seda sellega, et mis nüüd mina, vanainimene, enam unistan. Siiski tasub unistada, näiteks paremast homsest ja kuhu tahetakse jõuda ning mida teha kolme või miks mitte kümne aasta pärast. Peaasi, et unistuste teostamiseks tervist jätkuks. Tõsi, et selg pole enam nii sirge, kui omal ajal külakultuurimajja tantsima minnes, ja silmad ei luba rohkem kui kümme raamatulehekülge korraga läbi lugeda. Samas hoiab inimese tegusana just tema rahutu hing.

Pole mõtet olla iseenda vangivalvur – tuleb teha seda, mis meeldib, ja kogu südamest. Teha nii, et ongi just selline elu, mida ma elada tahan.

Unistada pole mõtet karta, ka mitte vanemas eas. See tuleb üksnes hästi läbi mõelda, siis unistus täitubki.

Ikka rahutut hinge soovides!