Kui hakkan Viljandi teatriklubi asutaja ja eestvedaja Silvi Roosmaga kohtumise aega kokku leppima, osutub see keerulisemaks kui pensionäri puhul oodata oskaks. Üks tema sündmusi täis päev algab kell 9.30 ja lõpeb Marko Matvere kontserdiga Pärimusaidas.
Parimad kohad odavaima hinna eest
„Ma ütlen oma lastelastele ka, et helistage ikka ette, kui tulete, sest uks võib kinni olla,” naerab Silvi Roosma, kelle kalender on kohtumisi ja ees seisvaid kohustusi täis.
Silvi Roosma saab sellest energiat. Sellest, kui ta ise kõikide teatritega üle Eesti suhtleb, Viljandi teatrihuvilistele pensionäridele võimalikult odava hinna eest pileteid hangib, igaühega eraldi kokku saab, et raha koguda ja summa teatripiletite lunastamiseks üle kanda, teise linna sõitmiseks bussi organiseerib ja selle täis munsterdab, et iga pensionäri koht bussis võimalikult väikese rahaga katta. Tihti püüab ta enne teatrietendust sihtlinnas ka mingi teise vaatamist väärt koha otsida, et käik ikka täie eest tehtud saaks. Ka selleks on vaja mitu sammu ette mõelda ja aega kulutada, et mitukümmend inimest kindlal ajal kindlas kohas oodatud oleksid.
„Mina olen lihtsalt õnnelik, et mu eakaaslased kodust välja tulevad,” ütleb teatriklubi eestvedaja. „Muud vaja ei olegi, kui rahakott kaasa ja teatrisse, ülejäänu teen ma ise ära.”
Mis sunnib pensionäri kõhu kõrvalt kokku hoidma, et teatripilet osta?
Tahe on suur ja rahakott õbluke. Tuleb jälgida väga paljusid asjaolusid, kõlab vastuseks. „Me ei pane raha kõrvale, seda ju polegi, aga me oskame majandada,” vastab kogu elu ökonomistina ja planeerimisega leiba teeninud naine ja lisab, et loeb oma raha, aga ka teiste raha ning hangib parimad kohad odavaima hinna eest.
„Riideid ei ole ju selles eas vaja juurde osta. Otsime poest kollase sildiga toiduaineid, kui on odav, ostame mitu portsu tagavaraks, ei viska postkasti pandud kaupluste reklaamlehti ära, vaid töötame need korralikult läbi ja leiame parimad pakkumised üles, aiast tuleb ka lisa, nii viime ülejäänud hoidiseid veel teistelegi,” selgitab Sivi Roosma ja lisab, et parem pikk peenike kui lühike jäme, sissetulek muidugi.
Teatriklubi juht saab palju informatsiooni ka teatritest. Näiteks Estonias on piletite hinnavahe kolmekordne. „Meie oleme väga rahul teise rõduga, kus nii nähtavus kui kuuldavus on tasemel ja ka tiitreid on hea lugeda. Päevased etendused on samuti soodushinnaga. Kõiki asjaolusid arvestades tuleb piletid varakult broneerida, isegi viis-kuus kuud varem.”
Keskeltläbi tuleb teatriklubilasest pensionäril välja käia 8 eurot. Selle sees on nii pilet kui sõit. „Muusikaetendused on muidugi kallimad, aga üle 14 euro pole läinud,” lisab Silvi Roosma.
Koduteatri Ugalaga on pensionäridest teatrihuvilistel seni väga head suhted olnud, võimaldatud on lausa poole odavama hinnaga sissepääsu.
Raha teatripileti lunastamiseks leiab see, kellel teatri vastu suur huvi ja kirg on. „Mille nimel siis veel elada!”
Peab kodust välja tulema
Silvi Roosma kõrval istub viljandlannadele kindlasti väga tuntud naine, Viljandi haigla kauaaegne ämmaemand Helga Põldsalu. Maailma ilusaima ameti kõrval on teda alati ka muusika saatnud. Praegugi veel laulab ta segakooris Koit. Tema muusikapedagoogist tütar Karin Taukar on kohalikele tuntud koorijuht. Tütrepoeg Karl-Erik Taukar jõudis superstaarisaates finaali. Kui finalistidel oli vaja esitada oma sünniaasta laul, tervitas Karl-Erik ansambli Singer Vinger hitti „Mina pean sambat tantsida saama” esitades oma Viljandis elavat vanaema Helga Põldsalu, kes ämmaemandana ka tema sünni juures oli.
„Te ei kujuta ette, kui palju ma telefonikõnesid sain!” rõõmustas proua Helga, liigutuspisarad silmis.
Helga Põldsalu on üks aktiivsemaid teatriklubilasi. „Pensionär peab kodust välja tulema,” on ta kindel, sest mäletab veel hästi seda aega, kui töölt lahkus ja pensionile jäi. „Ma olin sel ajal kohustuste ja tegevuseta olles nagu kaaluta olekus,” kirjeldab ta.
Juba varakult lastetu tädi käe kõrval teatris käinud Silvi Roosma hakkaski teatrit armastama. Pärast keskkooli kergetööstustehnikumi õppima minnes sai ta tutvuste kaudu Estoniasse ja filharmooniasse vaba sissepääsu. „Vahel seisin püsti Estonia rõdu vahekäigus, kingad kõrval, aga lavalt nähtu ja tunnetatu oli seda väärt,” räägib ta.
Sellest ravimatust pisikust lahti pole ta saanudki. Kui elu ta Tallinnast Viljandisse tagasi tõi, siis tundis ta just muusikaetendustest suurt puudust. Pensionäride teatriklubi loomise juures oli ehk igatsus ja soov Estonia ja Vanemuise laulu ning tantsu näha üks selle käivitajatest.
Viljandi teatriklubi sai esimest korda kokku üheksa aastat tagasi 2004. aastal Viljandi Endla kohvikus. Ruum jäi peagi kitsaks.
Klubi eestvedaja sõnul on nad koos istunud mujalgi, aga 2008. aastast jagavad klubilased pärast etendust oma teatrimuljeid Viljandi pensionäride liidule eraldatud ruumides Maksimarketi teisel korrusel. Ka see ruum kipub tihti kitsaks jääma, sest tuleb ette kordi, kus kõik toolid on kasutusel, õnneks seni pole veel keegi pidanud püsti seisma.
Viljandi teatriklubil on kokku 65 liiget, 30 neist on aktiivsed teatriskäijad.
Muidugi juhib teatrite edetabelit Ugala. Teisel kohal on Vanemuine ja kolmandal Estonia.
Teatriklubilased eelistavad klassikalist muusikat.
„Balletisõpradena oleme väga tänulikud Toomas Edurile, kes on teinud Estonia tantsijatega lausa imet. Estonia oma balletiga võib julgelt minna mistahes maailma tippballetiteatrite lavale,” arvab Silvi Roosma.