Enesekindlus ja julgus aitavad tööle

Heinz Helinurm. Foto: Elmo Riig / Sakala

„Kuule mees, mis tööd sa veel otsid, vaata parem juba surnuaia poole,” ütles tööandja Heinz Helinurmele, kes otsustas seejärel, et kui kodumaal tööd ei leia, siis põrutab hoopis Ameerikasse raha teenima.

70aastane Heinz Helinurm on hea näide sellest, et töö leidmisel on kõige tähtsam enesekindlus ja julge pealehakkamine, mitte sünnikuupäev.

Helinurm tunnistab, et kui Viljandis autobaas likvideeriti ja ta seetõttu töö kaotas, oli uue ameti leidmine väga raske. Ikka ja jälle kuulis ta tööintervjuul, et on liiga vana ja palgata eelistatakse nooremaid. Kui tööd pakutigi, siis sellise palgaga, millega on raske isegi koos pensioniga toime tulla. Helinurme maja vajas aga suuremat remonti ja seetõttu oli hästi tasustatud tööd vaja.

Nii võttiski ta seitse aastat tagasi kätte ja põrutas tõotatud maale – Ameerikasse.

Tema enesekindlust näitab seegi, et mees ei osanud lennukist Florida sooja päikese alla astudes mitte ainsatki ingliskeelset sõna.

Tuttavate abiga oli ta aga õige pea ühes suures kaubamajas koristaja. Õhtul kell kümme alustas ta maja kraamimist ja töötas kogu öö, kuni kella kuueni hommikul välja. Siiski ei tormanud ta koju magama, vaid kauples endale ühes teises poes väiksema koormusega tööotsa välja.

Sedasi oli 60ndates aastates mees rakkes peaaegu iga päev. „Polnud hullu midagi, mul on tervis korras,” võtab ta pikad tööpäevad lühidalt kokku.

Vähese vaba aja veetis ta Florida kuulsates paradiisirandades, kus vesi on helesinine ja alati soe.

Seal rannas kohtas ta ka kohalikke eakaid, kes ennast öise koristamisega vaevama ei pidanud, sest nende pension võimaldab meie eakate arusaama järgi lausa miljonäri elustiili.

Kaks aastat rasket tööd suure lombi taga tasus ennast ära, sest tagasi tulles vuntsis Helinurm oma maja üles. Nüüd, kui rahavajadus enam nii suur pole, teenib ta pensionile lisa kojamehena. Seda tööd on eakamal rahval lihtne saada, sest nooremad põlgavad ametit, kus tuleb luua ja labidaga iga päev, ilmast hoolimata, väljas olla.

Ameerika hea elu maitse pole Helinurme suust aga päris kadunud ja praegugi mõlgutab vahest mõtteid, et põrutaks sinna tagasi.

Ühes on Helinurm aga kindel: kui temal oleks nii palju raha, et oma firma püsti panna, siis palkaks ta üksnes pensionäre, sest need teevad tööd kohusetundega.

Olgu siis Eestis või Ameerikas, kuid Helinurm plaanib tööd murda veel aastaid, kui tervisega ei peaks ainult midagi juhtuma. Oma hea vormi kohta on tal ka väike saladus, mida ta nõustub 60+ lugejatega jagama. „Tähtis on iga päev kolm korda süüa ja lõunaks peab olema soe toit.”

Orjatööd ei taha

Kümnete tuhandete piiri taga pikka rubla teenimas käivate eestlaste seas pole Helinurm ainus eakas. Järvamaal Säreveres elav 60ndates eluaastates Endel oli mõned aastad tagasi Norras ehitajana ametis, tegi seal sise- ja maalritöid.

Endel on heas vormis ja leiaks tööd kodumaalgi, kuid välismaal korralikku palka teeninud mees pole nõus n-ö orjatööd tegema. „Kui mulle pakutakse tööd palgaga kaks eurot tunnis, siis see on juba orjapidamine. Viis eurot peab tunnis kätte saama,” on ta resoluutne. Sellist palka ta kodumaal enam leida ei loodagi ja usub, et kui see ajaleht trükivalgust näeb, on ta juba Soomes ametis.

Lisaks palganumbrile on välismaal töötamisel veel üks suur eelis. Endel pole seal kordagi kohanud, et eakamasse töötajasse kuidagi halvustavalt suhtutaks või talle väiksemat palka makstaks. Kõik on võrdsed.

Endel usub, et kui tal oleks mõnikümmend aastat vähem turjal, siis põrutakski ta välismaale elama.

Nagu Helinurm, soovib Endelgi tööd teha nii kaua kui tervis vastu peab. „No eks endal ole raha vaja ja tahaks ikka lapsi ka aidata.”

Eesti Konjuktuuriinstituudi juhtiv­teadur­ Leev Kuum võib neid kahte meest aga koguni poisikesteks nimetada, sest tema tähistab järgmisel kuul 83. sünnipäeva. Tööstaaži on tal kõvasti üle poole sajandi.

Pensioniraamatu sai Kuum kätte juba 1991. aastal, kuid praeguseni tõttab ta igal argipäeval kontorisse ja on meedias üks nõutumaid majanduseksperte.

Kuum naerab, et oleks ta valinud baleriini või kaevuri elukutse, siis oleks juba aastakümneid tagasi pidanud ametist loobuma, kuid tubane töö on talle seni jõukohane. „Pole see eakate elu nii hull midagi. Kõik ju teavad, et tulevik kuulub noortele. Sellest lähtuvalt kuulub olevik aga meile,” naljatleb ta.

Oma sõnade kinnituseks on Kuumil ka statistikast abi. Eestis töötab 60 000–70 000 pensioniealist inimest ehk ligi veerand eakatest. „Seda arvu saab kindlasti veel suurendada, kuid mitte väga palju,” usub ta.

Enamik tööl käivaid pensioniealistest on tema selgitusel 60ndates ja 70ndate alguses. Kõrgemas eas töötajaid on väga vähe, sest tervis ei pea koormusele enam vastu.

Kuumi arvates oleks eakatele ja ka majandusele kõige kasulikum, kui pensioniea saabudes ei jää inimene mitte koduseks, vaid jätkab näiteks poole kohaga.

Seda, et pensioniikka jõudes võtab inimene aasta või paar puhkust ja plaanib siis tööjõuturule naasta, Kuum ei soovita, sest siis võib töötegemise harjumus kaduda ja ühel hetkel polegi inimene töötamisest huvitatud. „Siin on sama lugu nagu spordis, ei tasu pausi sisse lasta.”

Samas on pensionile jäädes võimalus teha midagi uut. Kuum kohtus alles hiljuti ühe tuttavaga, kes oli palgatööline, kuid pensionile jäädes hakkas oma isatallu hotelli rajama ja on nüüd ise endale tööandja. „Ega ei peagi kohe suurt firmat püsti panema. Piisab sellestki, kui leiate ise rakendust ja olete oma aja peremees,” sõnab ta.

Kuumi selgitusel ei tähenda töö kaugeltki üksnes seda, et inimene läheb hommikul tööle ja naaseb õhtul koju. „Paljud pensionärid hoiavad lapselapsi, ka see on väga oluline töö,” lisab ta. „Maal on enamik inimesi kuni surmani tööga hõivatud, kui nad kasvatavad kasvõi oma tarbeks loomi ja põllusaadusi.”

Töö leidmisel peab Kuum kõige olulisemaks olla aktiivne ja kui palgatööd ei leiagi, saab kaasa lüüa MTÜdes või teha vabatahtliku tööd.

Suurim pluss: kohusetundlikkus

Sellest, kuidas eakana nii heas vormis olla, et jõuaks iga päev tööd teha, tuleks Kuumi arvates kirjutada aga hoopis ajakirjas 20+, sest tervise vundament laotakse just nooruses.

Järvamaa üks suuremaid tööandjaid, Järva Tarbijate Ühistu juhatuse esimees Tõnu Uibopuu ütleb, et nende kauplustes töötab palju eakaid inimesi ja kedagi pensioniea saabudes minema ei aeta. „Nii nagu ühiskonnas on inimesi igas vanuserühmas, on ka meie töötajate hulgas,” lisab ta, tunnistades, et ehkki eakamate inimeste tööviljakus võib olla väiksem, kompenseerib selle kohusetundlikkus.

Suur osa pensioniealistest töötajatest on Järva Tarbijate Ühistus ametis poole kohaga ja see on Uibopuu selgitusel kasulik ka firmale. Kaubanduses on kõrgajal vaja palju töötajaid, kuid näiteks jaanuaris on vaikeelu. „Saame sedasi oma tööjõudu reguleerida, kui on ka poole kohaga töötajaid,” selgitab ta.