Lugeja arvab

Postkast Foto: Elmo Riig / Sakala

Et 80+ eas lahkuvad kõrvalt sõbrad – see on elu seadus. Juurde olen saanud ühe sõbra ajakirja 60+ näol, mis küll kätt ei soojenda, aga hingejõudu annab küll.

Helgi Kreek, Rakvere

Eakad inimesed on meid ümbritsenud ja ümbritsevad kogu elu – see on üks eluetapp paljudest. Jälle uus asi, mida vaja õppida, et kuidas olla vana. Ka noorem generatsioon võiks ajakirjale pilgu peale heita, on selles ju lugusid, mille sisust neil praegusel momendil kahjuks aimugi pole.

Aita, 70+

„Teie ajakiri käsitleb just neid teemasid, mis selles eas inimestele olulised on. Eks Postimehes ja televisioonis on analoogsetest asjadest ka räägitud, kuid need teadmised lähevad ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Kui tegemist on aga ajakirjaga, siis see tavaliselt hoitakse alles ja on võimalik mõne aja pärast ununenu uuesti üle lugeda.

E. Taur, Tartu

Enim meeldisid lood eakate ja arvuti n-ö suhetest. Olen ise igapäevane arvutikasutaja. Olin õpetaja ja juba see asjaolu tingis arvuti tundmaõppimise vajaduse aastaid tagasi – e-kool jms. Aga jah, algus oli küll mõõtmatult raske – ei julgenud masinat õieti puutudagi, hiir värises käes, sageli sai oskamatusest palju vajalikku kustutatud jne, jne. Praegu ei kujuta ettegi, et arvutit pole. Sõltlane ma pole, aga suur abimees ja ajaviitja on arvuti minu jaoks küll. Loen lehti, käin virtuaalselt reisimas, kuulan muusikat, vaatan filme, maksan oma arved, kontrollin oma pangaasju. Kõige vahvam on Skype. Tütar reisib oma ameti tõttu väga sageli ja nii hea on kursis olla, kuidas tal kusagil kaugel maal läheb. Aga seda, et meil, Eestis, on arvutiasjandus palju-palju rohkem arenenud kui paljudeski muus osas arenenumates riikides, räägivad paljud – meil on see arvuti kasutamine kuidagi loomulik, ei kujuta teisiti enam ettegi. Minu soe soovitus minuealistele – kui vähegi võimalik, paluge lastelt või lapselastelt, et nad teile arvuti muretseksid, uskuge, te ei tunne end omas kodus enam üksi.

Luule Ilus, Pärnu

Kukekannuse ravi: võin oma kogemuste põhjal öelda, et suvisel ajal aitab, kui panna värskeid teelehti soki sisse, karvane pool jalakanna vastu. Vahetada lehti mitu korda päeva jooksul.

Imbi Sinikas, Vana-Vigala, Raplamaa

Teie ajakiri oli suur üllatus, mille olemasolust ma ei teadnudki, tütar oli mulle tellinud. Oli väga palju huvitavaid ja kasulikke artikleid ja hea ristsõna.

Ilse Staštnaja, Kärdla, Hiiumaa

Olen üksi elav 70+ naine. Ajakirja loen esimesest numbrist alates, sest saan selle „Pärnu Postimehega”, mis käib mul aastaid, sest olen Pärnumaalt pärit. Loen kõiki artikleid, kõik on huvitav. Maja peal loevad ka teised ja kiidavad. Selles numbris meeldis üksinduse peletamise lugu. See on tõesti nagu minu pealt maha kirjutatud. Elan juba viis aastat üksi, õnneks on lapselapsed, kellega saab alati ühendust võtta, kuid tean, et neil on oma mured, ega taha neid alati tülitada. Olen elus olnud aktiivne inimene ja püüan praegugi olla, kui tervis vähegi lubab.

Aino Hein, Järvakandi, Raplamaa

Olen saanud teie ajakirja lugeda raamatukogus. Iga artikkel väärib süvenemist. Olen 60+ naine, kelle abikaasa läks kümme aastat tagasi noorematele jahimaadele, lapsed on suured ja elavad oma elu, kolm aastat tagasi jäin töötuks. See aeg ongi olnud periood, mil minu elu valitseb must masendus. Tunnen end vanana, kasutuna, unustatuna. Harva, kui palutakse lapselapsi hoidma, siis puhken õnnest lausa nutma.

Ü. S., Tallinn

Minu 87aastane ema avastas, et ta saab huvitavaid raadio- ja televisioonisaateid arvutis tagantjärele jälgida. Arvete tasumisega saab ta kenasti hakkama. Vahepeal uuris ka SAAGA vahendusel vanu kirikuraamatuid. Nüüd tahan talle ette sööta aadressi http://dea.nlib.ee/. Sealt saab lugeda vanu ajalehti, soovitan kõigile – väga põnev lugemine.

Kalev Lasberg, Rakvere

Kõige rohkem meeldisid psühholoogi mõtted. Olen juba ammu veendunud, et mida vanem inimene on, seda rohkem ta peab liikuma. Tuleb võimelda, jalutada iga ilmaga, mitte jääda istuma ja vaatama lõpmatult tühise sisuga seriaale.

80+ L. E., Tallinn

Teie sisukat ajakirja lugedes sai südamelähedasemaks kukekannuse lugu. Olen ise sellega püstihädas olnud. Esimesel korral pääsesin elektriraviga, siis olin palju noorem. Teisel korral olin juba üle 50, ei aidanud ei elektriravi ega muud protseduurid, mis internetist ja igasugu metsatarkadelt nopitud. Perearst ütles pärast tühjaläinud ponnistusi, et sellest hädast ei saa te elu lõpuni lahti. Olin ahastuses, sest armastasin väga lauatennist mängida, kuid valu ei lubanud seda teha. Suures hädas pöördusin Vikerraadio saate „Päevatee” poole. Ootasin üle nädala, kui doktor Aili Paju kuulajate küsimustele vastas. Tema viimane lause oli, et ta pole sada protsenti kindel, kas aitab, aga soovitas proovida õhtul enne magamaminekut teha jalale sooja vee vanni, kuivatada jalg korralikult ning määrida haigele kohale vereurmarohuželeed (tuubis). Peale tuli panna õhuke side, plaastriga õrnalt risti-rästi kinnitada, aga nii, et õhk pääseks jalale ligi. Puuvillane sokk peale, et voodipesu ei määrduks. Teisel õhtul sama protseduur joodiga. Ja nii vaheldumisi, kuni hädast lahti saadakse. Nädala pärast läksin perearstile lausa kepseldes. Doktor Aili Pajule tänusõnad, tema nõuanded olid suureks abiks ja tervenesin täielikult. Tegelikult olen ka oma perearstiga väga rahul.

Nadežda Alla

Meeldiv, et sellist ajakirja hakati välja andma ja kohaliku maakonnalehe tellija saab selle tasuta. Ajakirjas on palju kasulikku ja õpetlikku vanainimestele, sestap ei rända 60+ pärast läbilugemist prügikorvi, vaid hoopis raamaturiiulile. Head nõuannet on vaja ka edaspidi. Veebruari numbrist tõstaks esile peatoimetaja Eve Rohtla juhtkirja „Mis on pandud reipuse retsepti sisse?” Nimetatud kirjatükk lööb pärast läbilugemist „selja sirgeks” ja paneb tegema seda, mis meeldib. Ja seda meil vaja on!

Eugen Jents, Karksi-Nuia, Viljandimaa