Margit Kilumets: Armastuse võimalikkusest

Margit Kilumets. Foto: Urmas Puhkan

Kevad on üsna lähedale jõudnud. Tihased laulavad veel talviselt sinistes hommikutes ennastunustavalt ja taks Tuuliga – kes on minu ustav sõber ning rännukaaslane – mööda metsi hulkudes kohtame igal sammul märke rebaste pulmatrallist. Mina muigan, aga Tuuli tõmbab ninaga õhku ja paneb siis tulistvalu jälgi mööda minema, sest veri vemmeldab, hoolimata tema väärikast east. Kaheksa-aastane koer liigitub kindlasti juba proua Taksiks, aga teatud olukordades – ja kevad seda on – läheb tal vanus meelest.

Minul on selle üle südamest hea meel, sest ma tahan uskuda armastuse võimalikkusesse ka sügisel. Elusügisel, kui täpne olla. Võib-olla on nii, et esimest korda mõtlesin selle teema peale paarkümmend aastat tagasi, kui lugesin Gabriel García Márquez’e romaani „Armastus koolera ajal”. Vanade, isegi väga vanade inimeste elukestev armastuslugu, mis ei tähenda ainult silmavaatamist ja teineteise hingelist toetamist, vaid mis sisaldas ka – ja mulle tundus tookord, et üsna ehmataval määral – kirge ning füüsilist armastust. Jah, see vapustas mind tõsiselt. Minu tutvusringkonnas oli palju paare, kes kuldses keskeas või varemgi kolisid täiesti enesestmõistetavalt eraldi magamistubadesse. Või vähemalt eraldi vooditesse. Sest miks peaks kaks kortsus ja koledat vanainimest, kellest üks norskab ja teine öösiti higistab, magama kõrvuti? Alles Márquez avas mu silmad ja tõestas hingekriipivalt ilusal kombel, et selleks on mitu põhjust.

Pärast seda romaani hakkasin märkama. Et ka minu ümber ja isegi sõpruskonnas on inimesi, kes oskavad ja tahavad teineteist armastada, hoolimata aastatepikkusest rutiinsest kooselust. Ja nad ei häbene ega pisenda selle tunde füüsilist mõõdet, vaid teevad selle alalhoidmise nimel hoopis tööd. Ühte paari tahtsin õnnitleda nende jumal-teab-mitmekümnendal pulma-aastapäeval, aga telefonitoru nad ei tõstnud ja nagu hiljem selgus, polnud neid isegi kodus. Naine oli üürinud just selleks õhtuks romantilise suvemaja ja katnud küünaldega peolaua otse välibasseini servale. Õhtu ja öö olid nende kahe päralt ja igav neil ei hakanud, võite mind uskuda. Pulma-aastapäev vees – nii nad mulle naeru kihistades hiljem tunnistasid.

Teised sõbrad tulid külla ja pereemal, kes on juba mitmekordne vanaema, olid jalas sellised pika säärega kiisumiisusaapad, et isegi Saabastega Kass oleks tema kõrval kahvatanud. Jõllitasin neid ega uskunud oma silmi, kuni sain lihtsa vastuse: „Olime koos poes ja kuna A.-le nii meeldib, et mu sääred oleksid seksikad, siis ta lihtsalt ostis need mulle.” No ja väga ilusad olid, tuleb tunnistada. Kadedusest lõikas nagu kreissaega.

Muidugi on olemas armastus, mis püsibki hingelisel pinnal­ ja kus kõik on kõige paremas korras ning suhe tasakaalus. Füüsiline kirg on kustunud või hääbumas. Inimesed ei jaksa või ei viitsi sellega tegelda ning laias laastus pole ju katki midagi. Aga see ei pea nii olema. Minu oma lapsed tulid hiljuti kurtma, kuidas naabriproua juures, kes on 70+, käivat peigmees ja kui alguses oli võõras auto hommikuks ikkagi kadunud, siis nüüd jäävat meessõber ehale ilma iga­suguse au- ja häbitundeta. Kusjuures üliõpilasest poeg küsis konkreetselt ja isegi veidi ärritunult, et miks peaks keegi nii vana naise juurde jääma ja mida nad seal kahekesi sellisel juhul teevad?

Maailma kino vapustas 2012. aastal Michael Haneke linateos „Armastus”, mis kõneleb samuti vanade inimeste armastusest. Sellest, et ka nii võib minna. Ei hakka siinkohal lugu ümber jutustama, aga kes tõelist armastust on tundnud, see võiks võimalusel kinno minna küll.

P.S. Ja kui ma oma Tuuliga ühel poolkevadisel õhtul metsast tulin, helistas sõbranna, samuti taksiomanik. Tema „vanem daam” oli ka jälje üles võtnud ja nelja tuule poole leekinud. Aga kui perenaine mitme tunni pärast otsimisest tüdis ja otsustas koju sõita, et äkki on vandersell vahepeal laekunud, siis istus trepil tema suureks üllatuseks juba kaks koera. Silmanähtavalt uhke preili Taks koos vastleitud meessõbra, härra Krantsiga. Kahekesi on ikka parem.

MARGIT KILUMETS

Ajakirjanik Margit Kilumets lõpetas Tartu ülikooli ajakirjanduse eriala 1987. aastal. Ta on töötanud raadios, televisioonis, aga ka kirjutavas pressis, ajakirjas Eesti Naine. Alates 2009. aasta kevadest on Margit Kilumets Vikerraadio toimetaja, aga ta on tegev ka Eesti Televisioonis, viimati oli ta vabariigi aastapäeva otseülekande kandev naisjõud. 2007. aastal pärjas Eesti Naistoimetajate Ühendus teda Hea Sõna Auhinnaga, millega tunnustatakse Eestis silmapaistnud kirjutajat, kelle looming kannab positiivseid humanistlikke väärtusi. Margit Kilumets on kirjutanud ka raamatuid: 2006. aastal ilmus tema sulest Ita Everi elulooraamat „Elu suuruses” ja 2008. aastal „Kersti Kreismann. Paljajalu kõrrepõllul”. Tema värskeimad dokumentaalfilmid jutustavad Pöide kirikust ja Viru hotellist. „Ma nimetan seda professionaalseks kõhutundeks, kui õigel hetkel taipad õigel teemal kirjutada või saate teha,” on kirjeldanud Margit Kilumets. Margiti sõnul on tema ajakirjanikutöö taustajõud tema pere liikmed: abikaasa Juhan Kilumets, poeg Juhan Kilumets, tütar Minna Kilumets ja taksikoer Tuuli Kilumets.