Minul on selle üle südamest hea meel, sest ma tahan uskuda armastuse võimalikkusesse ka sügisel. Elusügisel, kui täpne olla. Võib-olla on nii, et esimest korda mõtlesin selle teema peale paarkümmend aastat tagasi, kui lugesin Gabriel García Márquez’e romaani „Armastus koolera ajal”. Vanade, isegi väga vanade inimeste elukestev armastuslugu, mis ei tähenda ainult silmavaatamist ja teineteise hingelist toetamist, vaid mis sisaldas ka – ja mulle tundus tookord, et üsna ehmataval määral – kirge ning füüsilist armastust. Jah, see vapustas mind tõsiselt. Minu tutvusringkonnas oli palju paare, kes kuldses keskeas või varemgi kolisid täiesti enesestmõistetavalt eraldi magamistubadesse. Või vähemalt eraldi vooditesse. Sest miks peaks kaks kortsus ja koledat vanainimest, kellest üks norskab ja teine öösiti higistab, magama kõrvuti? Alles Márquez avas mu silmad ja tõestas hingekriipivalt ilusal kombel, et selleks on mitu põhjust.
Pärast seda romaani hakkasin märkama. Et ka minu ümber ja isegi sõpruskonnas on inimesi, kes oskavad ja tahavad teineteist armastada, hoolimata aastatepikkusest rutiinsest kooselust. Ja nad ei häbene ega pisenda selle tunde füüsilist mõõdet, vaid teevad selle alalhoidmise nimel hoopis tööd. Ühte paari tahtsin õnnitleda nende jumal-teab-mitmekümnendal pulma-aastapäeval, aga telefonitoru nad ei tõstnud ja nagu hiljem selgus, polnud neid isegi kodus. Naine oli üürinud just selleks õhtuks romantilise suvemaja ja katnud küünaldega peolaua otse välibasseini servale. Õhtu ja öö olid nende kahe päralt ja igav neil ei hakanud, võite mind uskuda. Pulma-aastapäev vees – nii nad mulle naeru kihistades hiljem tunnistasid.