/nginx/o/2014/06/10/3105416t1ha5b5.jpg)
Elu ongi keeruline ja iga inimsaatus unikaalne. Seega võtaksime endale väga suure vastutuse, kui täpsemaid asjaolusid teadmata julgeme väita, et mingi teguviis on kindlasti eetiline ja muud variandid pole seda mitte mingil juhul. Ka eetika iseenesest pole muud, kui vaid kirja pandud ja kirjutamata kokkulepete kogum, mis peaks koos elavatel inimestel aitama toime tulla üksteisele ülemäära tülikaks muutumata – seega nii ajas kui ruumis muutuv suurus.
Minu arusaamised pärimise eetilisest küljest on kindlasti piiratud keskmise kodaniku eluga. Väga rikastest inimestest ei tea ma eriti midagi, aga suurema vara puhul on varanduse edasine saatus juba laiema tähendusega – see võib puudutada firma töötajaid, lepingupartnereid, toodangu tarbijaid ja lõppkokkuvõttes mingil määral mõjutada riigi majanduselu üldisemas plaanis. Siin oleks ehk vajalik kõrgendatud vastutustunne ja kõigi asjaolude täpne kaalumine.
Ka ei oska ma olulisel määral nõu anda neile, kellel on mitmekesises vanuses pärijaid erinevatest kooseludest, seda nii isikliku kogemuse puudumise kui ka teoreetilise huvi nappuse tõttu. Kindlasti on siin asjad keerukamad ning õiguse ja õigluse vahekord raskemini seletatav.
Ma ei arva, et meie riigis kehtiv seadusjärgse pärimise kord oleks ebaõiglane või kellegi suhtes diskrimineeriv. Aga ka objektiivne ja õiglane seadus ei saa olla kunagi piisavalt täpne kõigi üksikasjade paikapanemiseks. Eks siin tulebki appi testamendi koostamine. Mõte, et asjad enne pereringis läbi arutatakse, on hea – nii saab täidetud testaatori tahe ja arvestatakse ka pärijate arvamusega. Omaette probleem on abikaasade ühise eluasemega, see tuleks minu arvates küll lahendada nii, et esialgu jääb ta pärast ühe abikaasa surma teise abikaasa ainuomandisse ja ta saaks seal rahulikult elada oma elupäevade lõpuni või seni, kuni soovib.
Testamendi koostamise vajaduse esilekutsujaks ei pruugi alati olla ainult varanduse jagamise vajadus. See on ka vahend, mille abil inimene saab avaldada oma vaateid ja tõekspidamisi ning ühtlasi kinnitada ustavust oma ideaalidele konkreetse teoga. Selle tulemusena sünnivad tagasihoidlikest rahasummadest kuni kogu vara pärandamiseni ulatuvad annakud mittetulundusühingule, parteile, kirikule. Ma arvan, et pereliikmed ei peaks seda pahaks panema, vaid aktsepteerima fakti, et need asjad olid lahkunule tõesti väga tähtsad. Seda ka siis, kui tema usulised või poliitilised vaated pärijate omaga kokku ei lange.
Jäin mõtlema ka selle üle, mida lapsed oma vanematelt elu jooksul saavad ja mis on sellest kõige olulisem. Kas olete arutlenud, kui palju materiaalseid vahendeid (ajast ja vaevast rääkimata) kulub selleks, et vastsündinust saaks täiskasvanu?
Olen kindel, et nende kulutuste summa ületab (jällegi varakamat vähemust välja jättes) kaugelt selle vara väärtuse, mis lapsevanematele elu lõpuks kätte on jäänud. Nii et võtkem seda pärimise asja rahulikult – niigi oleme pika aja jooksul oma vanematelt saanud või oma lastele andnud väga palju ja paljudel juhtudel rohkem tagasihoidlikust pärandvarast, mille pärast küll ei tasuks oma õdede-vendadega tüli kiskuda või vanemate vastu meelekibedust tunda. Pealegi on keskmine pärija üldjuhul üsnagi küpses eas inimene, kes on oma elu korraldamisega juba nii või teisiti toime tulnud (ja kui pole siiani hakkama saanud, on see päranduski varsti tuulest viidud).
Mulle meeldis väga näide noormehest, kes on asunud vanaisa maja korda tegema, et seal elama hakata. Loodan, et selline pojapoeg on ka kusagil reaalselt olemas ja seda pärandit väärib ta igal juhul. Aga üldiselt kubiseb minu kodulinna Viljandi maakond vanaisadest, kes unistavad, et tuleks pojapoeg ja teeks maja korda, siis jätaks maja talle. Esialgu aga elab enamus papadest oma majas, heal juhul koos vanaemaga ja teadmises, et nemad ongi seal viimased. Aga kuskil on lapselapsed kasvamas, ja mine tea.