Testament — kas piits või präänik?

Testament Foto: Elmo Riig / Sakala

Vahel on ütlemata raske teha õige otsus, kellele ja mida endast maha jätta. Keda eelistada ja miks? Keda kanda testamenti, keda mitte? Kas eelistada järeltulijat, kes niigi hästi hakkama saab või vastupidi, hoopis last, kes pole oma eluga kõige parema järje peale saanud?

Ehk tasub testamendi koostamisel kuulata eelkõige oma südametunnistuse häält, aga mis siis, kui hääl eksib? Seda on varemgi juhtunud. Küsimusi on palju, vastuseid aga pole õigupoolest kuskilt leida.

Mõningaid asju on kombeks teha, mõningaid mitte. Maailmas on palju seadusi, muist kirja pandud, muist mitte. Isegi pisikeses Eestis on erinevate ametialade, organisatsioonide ja huvialade eetikakoodekseid ligi sadakond ning nii võib pilt lõpuks hoopis segasemaks minna.

Erinevad võimalused

Nii polegi midagi imestada, kui notaritel tuleb sageli testamendi koostamisel ka psühholoogi roll enda kanda võtta.

„Ilmselt on psühholoogi roll põimunud notari ühe tähtsaima ülesandega – selgitada välja inimese tahe,” arutleb notar Anu Nool. „Et testamendi tegemisega soovitakse ka mõnd probleemi lahendada, mis testamendi tegijal on või ta arvab olevat, siis selle sisust arusaamisele jõudmine on tihti keeruline ülesanne. Iseäranis siis, kui tegemist on eaka inimesega.”

Nool lisab, et psühholoogi rolli tuleb sageli täita ka selles mõttes, et inimesel on vaja oma mure algusest lõpuni ära rääkida ja selle tulemusel jõuab ta ise ka paremini selgusele, kuidas seda muret lahendada.

„Kahjuks ei oska päris psühholoog olla, sest pole psühholoogiat õppinud, aga tegelikkuses ilmselt tuleb testamendi tegemise ajal seda aeg-ajalt ette,” kinnitab Noole kolleeg Kersti Kulla. „Eks siis oma parima teadmise järgi saab ikka inimesele selgitusi jagada. Notar ei saa inimesele anda otsesõnu nõu, et tehke nii või teistpidi. Valiku, kuidas teha, peab inimene alati ikka ise tegema. Notar saab talle lihtsalt erinevaid võimalusi selgitada.”

Kulla selgitab, et tegelikkuses on tihtilugu nii, et inimene tuleb testamenti tegema ja notar selgitab talle erinevaid võimalusi, inimese soovil koostab ka testamendi projekti. Inimene läheb siis esialgu koju, rahulikult asja veel läbi mõtlema ja tuleb testamenti tegema hiljem, kui on erinevaid variante kaalunud ja lõpliku otsuse ära teinud.

„Seda tuleb tegelikult väga palju ette, et testamendi tegemine on selline protsess, kus inimene kohtub notariga mitu korda, enne kui lõpuks testament ära vormistatakse,” räägib Kulla. „Vahel on nii, et inimene tuleb teisel korral notari juurde koos abikaasaga, et kaaluda ka abikaasade vastastikuse testamendi tegemise võimalusi. Sageli on vara, mida pärandada soovitakse, abikaasade ühisvara ja siis on mõistlik, kui mõlemad abikaasad tulevad notari juurde nõu saama, et saaks ühiselt otsuseid teha.”