Aias rahmeldamine toob tervise ja annab hingerahu

Suure-Jaanis elav Endel Leinsoo on aastakümnete jooksul katsetanud mitmesuguseid hekke ning usub, et parima saab läikivast tuhkpuust. „See põõsas on külmakindel, ei pirtsuta linnaõhu heitgaaside ja tahma peale ning edeneb ka poolvarjulises kasvupaigas,“ annab ta head nõu. Foto: Peeter Kümmel / Sakala

Et poest saab vajadusel kiiresti puuvilju, marju, juurvilju ja kõike muud söödavat osta, lähevad inimesed tihti lihtsama vastupanu teed ja loobuvad aiapidamisest. Paraku on oma kasvatatu enamasti kõige puhtam, parem ja tervislikum, liiati on taimedega tegelemisel teraapiline mõju.

Polli aiandusuuringute keskuse vanemteaduri Toivo Univeri sõnutsi on eestlane ajast-aega olnud põllumees, kes vajab oma maad, millel kahe jalaga kindalt seista ja öelda, et see on tema oma.

Maa tagab hingelise tasakaalu

„Mu sugulane, maapoiss, läks palju aastaid tagasi elama Tallinnasse. Hiljem tunnistas ta, et pealinnas tundis ta end hingeliselt väga ebakindlana. Alles seejärel, kui tal õnnestus linna lähedale oma maalapp hankida, tundis ta end taas hästi,” pajatab Univer. Aiandusteadlase arvates rahustab maaga tegelemine psühholoogiliselt. Tema teada on maailmas isegi spetsiaalseid teraapiaid, milles kasutatakse aiandust. „Maa lubab alati oma kätetööd nautida. Mulle on see olnud ka laste tööharjumuse kasvatamisel oluline meetod,” lisab ta.

Teisalt võib aiandust pidada omalaadseks tervisespordiks, mis on kasulikumgi, sest töö vilju saab sõna otseses mõttes ka maitsta. Univer ise tegi juba 5–6aastaselt ema käsul rohimisega algust. „Pidin suvel korras hoidma kolmnurkse peenra, kus kasvas siberi magun, sealtpeale tunnen seda taime hästi,” naerab ta. Univeri meelest võiks töötutelegi toetuse maksmise asemel labida ja tükk maad kinkida, et nad saaksid endale ise toitu kasvatada.

Pensionäri lust ja lillepidu

67aastane Tatjana Teearu, kes Mõisakülas koos abikaasa Hendrikuga eramajas pensionipõlve naudib, ütleb, et tal ei ole kunagi olnud nii vahvat aega. Maast-madalast pidi ta tegema rasket tööd, näiteks oli ametis lihttöölisena Mõisaküla masinatehases raua keskel. „Mu praegune elu on nagu lust ja lillepidu, suveõhtuti istun õues pingil ja aiva imetlen õisi. Aed annab mulle meeletult rahu ja see meeldib mulle väga. Kõik mured kaovad, kui oma taimi ja lillekesi imetlen!” õhkab ta.

Ta räägib vaimustusega lillede istutamisest ja kõigest muust nendega seonduvast. „Uskuge, ma ei jõua lihtsalt kevadet ära oodata!” Sarnast rõõmu tunneb aiast ka tema abikaasa Hendrik, kes hommikuti tõttab kartulivagusid uudistama, et näha, kuidas mugulad kasvavad. „Me kaks pensionäri jõuaksime kartuli ka turult osta, aga oma on ikka oma,” selgitab naine.