Juhani Püttsepp: Vanaemade võimalused

Juhani Püttsepp Foto: Ove Maidla

Tema diivanil lamas selili tundmatu noormees ja magas sügavalt. Seljas oli tal valge triiksärk ja lips seisis ilusti sirgelt ees. Voodi kõrval olid läikivmustad kingad ja korrektsete viikidega püksid. Üle rinna jooksis korporatsiooni värvilint. Neid värve vanaema tundis, samasse ühingusse kuulus ta lapselaps. Vanaema võttis teki ja pani selle noormehele peale. Oma lapselapse leidis ta köögist madratsilt magamast.

Vanaema oli saabunud suvilast oma linnakoju, ühetoalisse sotsiaalkorterisse. Oli varahommik ja temagi tahtis veel tukastada. Diivanipatjadest, jopedest ja tekkidest koostas ta koridoripõrandale aseme ja heitis puhkama.

Paari tunni pärast hakkas uus päev ilmet võtma. Noormehed ärkasid ja korrastasid endid. Vanaema küpsetas tulikuumal pannil omletti, garneeris selle rohelise sibulaga ja serveeris elutuppa. Kuldservalistest tassidest pakutud rõõsa koorega kohv mõjus imeliselt elustavalt.

Kui vanaema ulatas nahkköites majaraamatu, kirjutas lapselapse sõber sellesse järgmised read: „Siinne külalislahkus tegi mind peaaegu et sõnatuks. Ja stereotüübid, kui neid oleks olnud, murdunuks pärast seda hommikut. Tänan!”

Selline lugu juhtus lähiminevikus Emajõe Ateenas pärast üht korporatsiooni piduõhtut. Kas oleks noormehed leidnud samasugust kohtlemist oma vanemate poolt? Vanemate poolt, kes vaatavad päevast päeva nende peale murelikult ja sooviga, et lapsed lõpetaksid võimalikult ruttu ülikooli, muretseksid tulusa töökoha, abielluksid õnnelikult, saaksid oma elu peale?

Kindlasti soovivad seda kõike ka vanaemad, aga nende suhtumisse lisandub erilist leebust ja mõistvust. Vanaemad näevad lapselapsi vaadates täiesti selgelt, et elu on igavene. See jätkub nende jaoks ka siis, kui nad ise kõrvale astuvad. Seepärast soovivadki vanaemad elada nii, et neist jääksid maha head mälestused. Sellised, mis tekitavad soojendavalt surisevaid energiasildu veel siiski, kui vanaemad meie maapealseid askeldusi muheledes taevaste tagant vaatavad. Seepärast poetavadki vanaemad lastelaste pihku oma korterivõtme ja ütlevad: „Tule millal tahad. Kui mind ei ole, siis külmkapis ikka midagi on ja sa tead, et kummuti  ülemises sahtlis puhaste köögirättide all on alati midagi.”

Oleme maaülikooli loodusteaduste koolis juba mitmel talvel andnud õpilastele ülesande vaadelda talviseid aialinde. Ülesande juurde käib Põlvamaal Krimmi mahetalus valmistatud lambarasvapudel. Pudel tuleb panna akna taha või riputada puu otsa ja siis tuleb jälgida vähemalt tunni aja jooksul, kes tiivulistest pudeli vastu huvi tunneb. Vaatlused peab vormistama päevikusse.

Meie üllatuseks on mitmed õpilased kaasanud vaatlustesse oma vanavanemad. „Niikuinii on nad kogu aeg kodus ja vaatavad aknast välja,” kirjutavad õpilased. „Vanaema oli väga rõõmus, kui palusin tal oma pudelil silma peal hoida.”

Olemegi leidnud vaatluspäevikutest vanaisade ja vanaemade elutarga käega kirja pandud üksikasjalikke andmeid rasvatihaste ja sinitihaste, puukoristajate ja rohevintide, leevikeste ja hallpearähnide liikumise kohta lambarasvapudeli ümber. „Väga vahva oli koos vanaemaga istuda tund aega akna all, ajada juttu, juua nurmenukuteed ja vaadelda linde!” kirjutavad õpilased.

Lisaks headele hinnetele oleme siis nende tööde alla kirjutanud: „Palun ütle aitäh oma vanaisale! Palun täna ka oma vanaema!”

Siit paistab üks ülesanne eesti keele kohendajatele. Sõnades vanaema ja vanaisa peegeldub järjepidevus, aga ka vanadus, mis ei ole ju kõige põhilisem. Inglise keele grandmother ja grandfather annavad edasi ka saavutuse vägevust. Rääkimata sõnade great-grandmother ja greatgrandfather võimsusest.

JUHANI PÜTTSEPP

Juhani Püttsepp töötab Eesti Maaülikoolis, kus juhatab loodusteaduste  kooli. See kool on mõeldud loodushuvilistele gümnaasiumiõpilastele. Hariduselt bioloog, on Juhani ametis olnud ka haiglas sanitarina, teatris direktorina, kirikus orelitallajana ja ajalehes reporterina. Eriti võlub Juhanit raamatute kirjutamine lastele, viimastel aastatel on ilmunud näiteks: „Lauajupi Madonna”, „Toad täis nukkude juttu” ja „Vapramäe Vapu”. Juhani viimases raamatus „Sammud omas Eestis” näitab ta meie rikast ja imelist loodust koos sõbra Ingmar Muusikusega, kes pildistas nende retked üles. Juhani kirjutab ka eesti looduseuurijate kujunemislugusid ajakirjale Loodusesõber. Juhani elab koos kahekümne viie nuku, viiekümne roosipõõsa, eaka koera Saku, noorema tütre Anni Marie ja abikaasa Ailaga lõuna pool Emajõge, kus talle maailmas kõige rohkem meeldib olla.