Juhtkiri: Kus surijaid, seal pärijaid

Eve Rohtla

FOTO: Elmo Riig / Sakala

Varanduse jagamisel lööb välja inimese tõeline olemus, vahet pole, kas ta on mees või naine. Samuti ei näi taolise tüli algatajat segavat, kui ta ise polegi otsene pärija, vaid tolle abikaasa.

Kellele pärandada oma elu jooksul ehitatud ja kogutud vara? Kes on minu lastest mulle kõige armsam laps? Kas pole hull küsimus? Kuidas saab nii üldse küsida, võivad paljud meie seast hämmastuda. Kas see on üldse eetiline? Lapsed on ju võrdsed, üks ei saa kunagi teist asendada. Igal neist on oma voorused ja puudused, nagu meil endilgi. Kõik lapsed on enda omad, omamoodi armsad: kes väga töökas, kes huumorimeelega naljahammas, kes suurepärane kuulaja ja lohutaja.

Ometi võivad ühe pere lapsed juba varakult selle üle vaielda ja tülligi minna, keda kas siis ema või isa nende meelest enam hellitab. Et kes sai võimaluse ülikooli minna, kellele korter või auto kingiti, kes alati raha sai, kui näpud põhjas. Pole välistatud, et etteheited jõuavad vanematenigi.

Jumal seda teab, mis põhjusel või ajendil ja keda pärandaja testamendis on eelistanud, kas vanemat või nooremat järeltulijat, tütart või poega, elus hästi läbi lööjat või memmekat, kes vanematega koos elas, nooremaid järeltulijaid või hoopis last esimesest abielust, kes pole süüd tundva isa hoolitsusest osa saanud.

Ja tüli puhkebki. Nii sel juhul, kui kõik on testamendis kirjas ja sellest väljajääjatel ei tohiks mingit sõnaõigust olla. Aga riid võib tõusta ka puhul, kui surnu tahe on jäänud kirja panemata ja kogu vara kuulub pärijatele ühiselt. Notarid teavad, et probleemid tekivad siis, kui üks pärijatest on osa pä randvara ära viinud või pangakontosid tühjaks teinud, aga ka juhul, kui pärimisel tulevad välja lapsed varasematest kooseludest ja vara hakkavad jagama inimesed, kes üksteist ei tunne, ei usalda ega austa. Samas võib iga pärija teistelt pärandvara jagamist nõuda. Vajadusel jagab vara kohus.

Sel juhul pole see vaid must kass, kes korraks õdede-vendade vahelt läbi jookseb, vaid alguse saab mürki täis vimm, mis ei pruugi mitte kunagi hajuda. Õde ei tunne venda ja vastupidi. On juhtum, kui mitme lapsega pere ainus testamendijärgne pärija pidi üksi oma voodihaiget ema hooldama ja oli hiljem ka ainus matuseline. Õudne mõeldagi.

Kas peaks hakkama arvet pidama, kes lastest elu jooksul ja mida on saanud ning kuidas kedagi lastest aidatud? Loomulike peresuhete puhul pärivad lapsed võrdselt ja õed-vennad tegutsevad koos. Kui üks saab maja, siis teiselgi on seal koht, kuhu tulla, või maksab maja saanud laps vendadele pärandiosa välja või müüakse maja maha ning jagatakse raha võrdselt. Muidugi võib soovi korral õe või venna heaks oma osast loobuda.

Enne kui alustate vara mõttes või testamendiga jagamist, tasub mõelda iseenda väärikale vanaduspõlvele. Paljud vanemad hakkavad juba hilises keskeas hoidma kokku, et võimalikult palju lastele jätta. See on suur viga, mis võib lõppkokkuvõttes kõik asjaosalised õnnetuks teha. Kui vanus üle seitsmekümne, on mõistlik teha väike inventuur, kas pärijatele on jäämas vara või võlad. Ja kellele tahaks oma varanduse üle anda.

Tean üht vanadaami, kes pärast oma mehe surma müüs maja maha, ostis saadud raha eest korteri ja kasutab nüüd ülejäänud tulu oma viimasteks eluaastateks. Sest tunnetab, et kaklus lapsepõlvekodu pärast on laste vahel vältimatu. Samal ajal ei taha uhke ja väärikas naine ka tunnet, et peab lastest kellegi kaela peale jääma.

Kõik, kellel midagi pärida on, mõtlevad tihti sellele, kellele mu vara pärast mind saama peaks. Et kõik oleks õiglane ja et elutöö kestaks. Oluline ja samas valus teema. Autor Margus Haav, kes täna ilmunud ajakirjas pärimise eetilisi aspekte koos notaritega vaeb, palus kommentaari mitmelt psühholoogilt. Keegi neist polnud nõus sel teemal sõna võtma. Nagu reporter ise väitis, oli see tema viimase aja ajakirjanduslike äraütlemiste rekord. On vast teema! Oma kogemustest nõustus õnneks rääkima pikaaegne kinnisvaramaakler, kel muu seas ka psühholoogi haridus.

Arvan, et ükski vara pole seda väärt, et venna-õega elu lõpuni tülis olla. Kas aeg lepitab? Ei pruugi.

Vanemas eas mõtleme üha enam elule, selle algusele ja lõpule. See on loomulik. Tasub meenutada folkorist Marju Kõivupuu novembrikuu ajakirjas 60+ öeldut: „See, mida me käega suudame katsuda, rahakotti toppida ja koju tassida, pole veel kogu maailm.”

Puusärgil taskuid pole. Kaasa ei saa midagi võtta. Järelikult peab olema midagi rohkemat ja olulisemat, mille nimel sündida ja elada. Elu on liiga lühike, et tülitseda, riielda ja kohut käia.

Praegu elame kevade ootuses. Lõunapoolse akna all olevast peenrast õhkub juba sooja mulla lõhna.

Soojust!

Tagasi üles