Paratamatult tuleb pea iga inimese elus aeg, mil oma hambad ära väsivad ning söömise ja kauni naeratuse pärast tuleb appi võtta kunsthambad. Esiti võib see tunduda hirmutav ja ehk piinlikkustki tekitav, kuid seejuures ei tohi unustada tervislikku heaolu.
„Kui hambaid ei ole ja mäluda ei saa, algavad ka muud terviseprobleemid – ei saa toitu peenestada, mistõttu lähevad liiga suured tükid makku, seedimine on korrast ära, toidu omastamine ei ole hea,” ütleb Pärnu Jannseni Hambaravi hambaarst Madis Savi, „vähetähtis pole ka muutused näos.”
Seega sõltub ka üldine tervislik heaolu paljuski hammastest ning kui omal neid enam ei ole või ei ole kõik neist funktsionaalsed, peab appi võtma hambaproteesid. Et need on üsna kulukad, tuleb patsiendil eelnevalt oma võimalused läbi mõelda.
Laias laastus on kahte tüüpi hambaproteese: suust eemaldatavad ja suhu fikseeritud proteesid. „Vanemaealistele on enamasti sobivamad suust eemaldatavad proteesid, kuna need on hinnaklassilt odavamad,” räägib Savi. Viimaseid tuleb endiselt öösiti öökapil veetopsis või märja salvräti sees hoida, nagu ammusest ajast harjunud oleme. „Kuigi mõnel on proteesid nii mugavad, et ei võtagi neid ööseks ära,” lisab Pärnu Hambapolikliiniku hambalabori juhataja Marika Väli.
Et aga proteesimine on enamasti ravi lõppjärk, tuleb eelnevalt läbida raviprotsess, näiteks hambaaukude ja põletike ravi. Doktor Savi sõnul on väga oluline ka igemete ravi, et hambaproteesid saaksid toetuda tervetele igemetele. Ravi kestus sõltub inimesest ja olukorrast, mis suus parasjagu valitseb. Kui tuleb eemaldada hammas, võiks igemel paar nädalat või isegi kuu paraneda lasta. „Siis ige taastub ja protees hakkab hiljem väiksema tõenäosusega hõõruma,” seletab Madis Savi.
Sobiva proteesitüübi leidmiseks soovitab arst patsiendile erinevaid valikuid. Esitatakse raviplaan koos hindadega, mille hulgast inimene vastavalt oma võimalustele sobivaima valib.
Protees nagu hõõruv saabas
Proteesi valmimine võtab aega keskeltläbi paar nädalat. Marika Väli ütleb, et sel ajal käib patsient ka valmistatavaid proteese proovimas. Neid on umbes neli-viis. Hambalaboris on hambatehnikud oma tööd liigiti ära jaganud, kes teeb kroone, kes suust eemaldatavaid proteese jne, seletab Väli. Sisuliselt teeb üks hambatehnik ühe proteesi algusest lõpuni valmis.
Marika Väli räägib ka vastutusest, mis tehnikute õlul on. Nad peavad juba alguses arstilt jäljendit saades eeldama, missugune saab olema lõpptulemus. Teinekord näevad nad mudeli peal selliseid asju, mida arst ei näegi. „Tehniku ja arsti vaheline suhtlus on väga oluline,” sõnab Väli. Madis Savi lisab, et teinekord tuleb tulemust mitu korda muuta, enne kui see lõpuks sobilik saab.
Kui proteesid juba suus, algab harjumisprotsess. Kuna protees kurnab suud, kulub selleks aega. „Toon alati patsientidele näite, et see on nagu hõõruv saabas – panete saapa jalga, käite veidi ja ei ole kohe mugav. Proteesiga on samamoodi, alguses tuleb neid ikka korrigeerida,” seletab Savi. Ta jätkab, et kui inimesel pole kaua hambaid olnud, siis luuharjad ja limaskest on muutunud ning harjumisega võib tükk aega minna, kuid neid tuleb võimalikult palju suus hoida, ainult nii saabki harjuda. Muidugi ei ole suust eemaldatavad proteesid nii mugavad kui oma hambad, kuid paljudel juhtudel pole midagi teha – tuleb valida proteeside või hambutuse vahel.
Lisaks ebamugavustundele peab patsient uuesti rääkima õppima, kuna keel käib vastu proteesi ning sellega on vaja harjuda. Tuleb ka harjutada söömist ja joomist. „See võtab päris palju aega, kohe see kindlasti ei tule,” ütleb Savi.
Kuid alati ei pea proteeside tarvis kõik hambad suust ära olema, osalise või büügelproteesiga saab asendada ka näiteks kolme puuduolevat hammast. Sel juhul kinnituvad proteesid klambrite abil oma hammaste külge.
Tavalised plastmassist suust äravõetavad proteesid aga peaks ideaalis suulakke kinnituma, kuna proteesi ja suulae vahele tekib vaakum. „Aga paljudel patsientidel, kes meile jõuavad, on ülemine lõualuu nii ära sulanud, et vaakumit ei saagi tekitada. Selle tagajärjel käib protees suus ringi ja on suhteliselt ebamugav,” kirjeldab Madis Savi.
Uus suu võrdne pereautoga
Rakvere Hambapolikliiniku hambaarst Liis Otstavel toob välja ka proteesiliimi kasutamise võimaluse, kuigi toonitab, et see ei ole lahendus. „Inimesed ütlevad, et see aitab küll, aga pigem tuleks saada proteesi konstruktsioon sobivaks,” räägib ta, kuid lisab, et see sõltub sellestki, kas inimene proovib uute hammastega harjuda või mitte.
Kui protees üldse suus ei püsi, oleks hea variant lõualuu sisse kinnitada titaankruvid (implantaadid), mis asendaks oma hamba juuri ning nende külge saaks nii-öelda trukkidega kinnitada hambad – see tagab hea stabiilsusega proteesi, mida nimetatakse implantaadiks. „Aga kui välismaal on see standard, siis Eestis nii ei ole,” ütleb Savi. Kirjeldatud variant on kõvasti kulukam. Marika Väli täiendab, et näiteks Rootsis rahastab haigekassa patsiendisõbralikumalt.
Eestis on pensionäridel, sh töövõimetuspensionäridel, võimalik proteeside toetuseks kolme aasta jooksul saada 255,65 eurot. Summa kehtib üksnes kolme aasta jooksul ning kasutamata jätmise puhul see edasi ei kandu, järgmisel kolmeaastasel perioodil tuleb uus summa. „Aga see käib ainult proteeside kohta, mitte sellele eelneva ravi kohta,” lisab doktor Savi.
Hambaraviks on pensionäridele ette nähtud 19,18 eurot aastas, aga selle eest ei saa enamasti isegi ühte plommi. „Ühelt poolt nagu antakse hüvitist, kuid samas peab inimesel olema piisavalt raha, et eeltööd teha,” sõnab Savi. Kuid alati polegi eeltööd vaja, sageli saab ka kohe proteesimisega alustada.
