Kirev suvi koos vanavanematega

Annika Poldre
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lapselapsed Pille-Riin, Oskar ja Katarina taada Kallega Ungaris.
Lapselapsed Pille-Riin, Oskar ja Katarina taada Kallega Ungaris. Foto: Erakogu

Suvi on põnevate ettevõtmiste ja muljete kogumise aeg. Mis võib veel toredamat olla, kui on vanavanemad, kellega koos saab suve veeta.

Pärnumaal Paikuse vallas Silla külas elab kahe lapsega Viinide pere. 9aastane Pille-Riin lõpetas Paikuse kooli 3. klassi, kuuene Oskar veedab päevi lasteaias. Lastel on vanaemavanaisa Hiiumaal kauni nimega Isabella külas ning laste isa Imre on hiidlane. Teine vanaema elab Läänemaal Ristil.

Vanavanemate juures saavad lapsed pikemalt olla suvel. Oskar nõustus esimest korda isa-emata Hiiumaale jääma alles kaks suve tagasi. „Oskar on natuke emmekas,” ütleb isa Imre ja poiss ei vaidle vastu, kuid on valmis rääkima sellest, mida õega koos vanaema-vanaisa juures suvel on tehtud. Kõigepealt meenuvad poisile jäätis ja suhkrusai, mida maal sai süüa. Pille-Riin selgitab, et kaks korda nädalas sõitis Isabellast läbi poebuss ja sealt ostetigi jäätist ja kommi. „Ükskord ometi saite osta, mida tahtsite,” lausub ema Tiina.

Kolme põlvkonna reis

Hiiumaal on lastel mamma ja taada, Läänemaal vanaema. Nii on lihtne vahet teha ja kõigil selge, kellest on jutt. Mamma ja taada (või ka papa või Kalle, nagu Oskar vanaisa kutsub) on suured maailmarändurid. Kooliõpetajast mamma on juba pensionil, vanaisa Kalle töötab, mõlemad on lubanud, et reisivad nii kaua, kuni tervist ja jaksu on. Nad on käinud Türgis, Kreekas, Egiptuses, Itaalias – need maad meenuvad lastele kõigepealt. Lastelastele oli toredaks elamuseks möödunud aastal sõit Ungarisse, kuhu mindi kahe auto ja kolme perega: Imre õde oma perega, Imre-Tiina Pille-Riini ja Oskariga ning mamma ja taada. Reis oli lastelt vanematele juubelikingiks, sest mõlemal täitus 65 aastat. Interneti kaudu leiti Ungaris elavad eestlased, kes turismi ja majutusega tegelevad, ning selle järgi seatigi sihtkoht – küla Egeri lähedal, kus ööbiti ja kust tehti väljasõite.

Veidi hirm oli, tunnistavad Imre ja Tiina, kuidas lapsed vastu peavad, sest maha sõideti kokku 3500 kilomeetrit. Aga kõik läks hästi. Pille-Riini reisimuljetes on esikohal Ungari basseinid, kus käidi suplemas või ujumas, sest ta on imikust saati veeloom, nagu ema ütleb. Tüdruk loetleb edasi, mis reisist meeles: kaardimäng papaga pika sõidu ajal, väga head pitsa ja jäätis, väga palavad ilmad, mistõttu talle meeldis koos vanaisaga katuse all istuda, ja asfaldile joonistatud kabe moodi klotsidega mäng. Ungaris oli nii tore, et sinna plaanib kogu pere uuesti minna.

Mammaga matkale

Suved Hiiumaal on pikad ja lapsed on mammaga koos jõudnud palju ette võtta: jalgratastega sõidetakse koos mere äärde, mammaga istutakse murutraktoril ja niidetakse koduaeda, mis 2007. aastal tuli presidendi kauni kodu konkursil Hiiumaa aedade seast võitjaks. Laste suvesse mahub ka maasikate rohimine, mille kohta Pille-Riin täpsustab, et tema rohib, aga Oskar sööb.

Hoolimata mamma kokandusalastest pingutustest, on kõige paremaks toiduks Pille-Riini arvates makaronid. „See laps sööks kolm korda päevas makarone,” ütleb Tiina. Suhkrusaia õpetas taada sööma. Ja väga head on ka vanaisa kuivatatud lestad.

Koos täditütre Katarinaga, kes elab Tallinnas, on lastel suvel Hiiumaal kolmekesi tore. Tiina sõnab, et lapsed saavad ise otsustada, millal nad tahavad maale minna. Seepeale hüüab Pille-Riin: „Lähme kohe!” ja jutustab õhinal, kuidas eelmisel suvel käidi kolmekilomeetrisel jalgrattamatkal – Pille-Riin, Oskar, Katarina ja mamma, kes oli kogu tee viimane.

Mustikal käigud, rattamatkad, piknikud, saunaskäimised ja juturääkimised – seda on päris palju, mida mammaga koos teha saab, arvavad lapsed. „Kuid vanavanemad vajavad ka suvepuhkust,” arutleb Tiina, „kuigi nad annavad märku, et ootavad lapsi kogu aeg.”

Talvel suhtlevad lapselapsed mammaga internetis – mammal on gmail, skype, msn ja ta on Facebookis.

Vanavanemad on kaugel ega saa abiks olla, aga Tiina arvab, et igaüks peab ise oma lapsed kasvatama. Kui Oskar oli nelja-aastaselt tuulerõugetes ja ema ega isa ei saanud töölt koju jääda, õpetati poisile helistamine selgeks. „Emme, ära muretse, kõik on hästi,” teatas Oskar, kui ema töölt koju helistas. „Nad on tublid, meie kokkulepped kehtivad,” ütleb Tiina. „Oleme lasknud neil iseseisvuda,” lisab Imre.

Tavaliselt õpetavad vanaemad lapselapsi, aga nüüd üllatab Pille-Riin, teatades, et tema õpetas mammat kuduma. Tüdruk toob välja puupulkadega kudumislaua ja näitab, kuidas ta sellega õppis rahvusliku käsitöö ringis salli kuduma Kihnu moodi. Mammale hakkas see nii meeldima, et papa Kalle meisterdas talle samasuguse kudumislaua ning mamma koob nüüd lapselapse õpetamise järgi ilma varrasteta, ainult lõnga põimides.

Pille-Riin õpib Sindi muusikakoolis kitarrimängu, mamma mängib akordioni ning nad on isegi kokku mänginud.

Vanaema ratastel

Ivi on tänapäeva vanaema – ta käib tööl ja vanustki pole veel pensioniea jagu ning tal on kaks toredat tütrepoega – neljane Tristan ja kahene Pert. Tütre pere elab Tallinna lähedal Rae vallas, mis on kuulus oma lasteaiakohtade puuduse poolest. Ka Tristan ja Pert on lasteaia järjekorras ning vanaema Ivi sõidab igal nädalal vabadel päevadel Viljandist lapselapsi hoidma. Vastavalt töögraafikule saab ta tütre juures olla paar-kolm päeva või ühe päeva korraga.

„Poistega läheb päev kiirelt,” jutustab Ivi. „Käime õues, sööme, kui väiksem päeval magab, siis suuremaga joonistame, voolime, õpime tähti ja numbreid või vaatame politseikoera Rexi filmi. ”

Ivi räägib, et kui ta mõnel nädalavahetusel on töölt vaba ega pea ka Tallinna sõitma, siis on lausa imelik olla. „Ma pean ju aitama,” ütleb ta. „Aga eks mul ole lastelastest palju rõõmu. Suurem poiss on hella hingega, õrn, väike on rõõmurull. Mul tuleb naer peale, kui teda vaatan, ta on täpselt minu moodi, kiusab oma suurt venda just nii, nagu mina oma venda kiusasin.”

Poisid ootavad alati vanaema tulekut. Kommi ei luba ema neile viia, aga vanaema viib metsmaasikaid ja neid lapsed ootavad. Tristan on juba lubanud, et suvel läheb vanaemale appi metsa marjule.

Kui Ivil oli kevadel puhkus, toodi poisid mõneks ajaks tema juurde Viljandisse. Ka vanaema suvi möödub koos lapselastega. Sügisel ehk saavad poisid lasteaeda, kuid ega Tristan sellest väga hooligi. Tema on öelnud, et tema tahab, et vanaema teda hoiaks.

„See on suur asi, et nad praegu väikestena saavad kodus olla ja hommikuti kaua magada – tore lapsepõlv kestab kauem,” arvab vanaema.

Lapselastele pühendatud suved

13aastane Ole-Petter, 10aastane Cristoffer ja kaheksane Maria elavad Norras. Nende ema on eestlane, kes Norrasse õppima läks, seal armus ja abiellus, ning isa norralane. Suved veedavad lapsed Pärnus, ema sünnilinnas, vanaema-vanaisa juures.

„Tütar on algusest peale tahtnud, et ta lapsed oleksid suviti siin, ja lapsed ise ka tahavad siin olla,” räägib vanaema Maria. Vanavanematega koos on lapselapsed saanud palju Eestis ringi sõita, nähtud on paiku põhjarannikust Lõuna-Eestini. Kahel suvel on nad käinud Pärnu spordihallis tennist mängimas ning on endale sõpru leidnud. Neil on eesti keel suus ja vanaema-vanaisaga nad vaid seda räägivadki.

Maria käib ka Norras tütre perel külas. Siis kõnnib ta lapselastega mägedes, käib nendega muuseumis ja kinos, raamatukogus ja laste pidudel. Jõulude ajal oli ta seal mitu nädalat. Vanemalt poisilt sai vanaema jõuluks köögivilja- ja lilleseemneid, mida Ole-Petter oli Eestis korjanud ja ise kuivatanud. „See oli kõige kallim kingitus,” ütleb vanaema. Lastel on oma kodus väike iluaiake, Pärnus on köögiviljaaed, marjapuud ja -põõsad. „Armastuse aia vastu on nad saanud Eestist,” rõõmustab vanaema.

Kaugel, aga omad

Lapselapsed on suured meisterdajad, vanaisaga koos ehitasid nad kõnniteed. Nad aitavad vanaemal aias peenraid teha, rohida ja marju korjata ning moosidki valmivad ühises töös. Lastele maitsevad väga vanaema vigurpannkoogid, tema hernesupp ja õunamahl. Vanaisaga koos suitsetavad nad liha ja kala ning Cristoffer on valmis väga vara tõusma, et vanaisaga kalale minna.

„Nad ei jää meie igapäevaelust kõrvale,” räägib Maria. „Nad on siin kasvanud ega ole ükskõiksed Eesti vastu.” Vanaema jutustab, et kui õpetaja rääkis Cristofferi klassile, et Eestis on 40 000 last tühja kõhuga ja neile tuleks mänguasju saata, siis tõusis poiss püsti ja ütles, et see ei ole õige, tal on Eestis sõpru ja tema teab, et Eestis on staadionid ja spordihall ja lapsed teevad sporti.

„Ma ei tee suvel midagi kasulikumat, kui olen lapselastega koos. Ma pühendan oma suved neile. Nad on mulle kõige kallimad,” ütleb vanaema Maria. Lapsed on selle võrra rikkamad, et neil on vanaema ja vanaisa, arvab ta. „Nad on igatpidi omad, mis sest, et kaugel. Ma mõtlen nende peale ja tunnen, et nad mõtlevad ka meile. Muidugi tahaks, et nad rohkem saaksid siin olla, aga meil on skype ja me suhtleme kogu aeg.”

Tagasi üles