Eks ole iga mees vahel tundnud, kuidas asjad on teda mõjutanud ja tema saatust kujundanud. Ent milline mõju oleks asjal veel siis, kui ese on valminud meistri käe all ja tulnud kogu südamest?
Ave Nahkur: Vanad asjad ja inimesed
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Oleme oma koju tassinud peamiselt talupojamööblit ja vanu kasutatud asju. Igal neist on pajatada oma lugu. Ava vaid meeled ning kuula see ära!
Kord oli selline juhus. Olime Impsiga kohalikus poes, kui ligi tuigerdas külamees. Oli suht noor, isegi alla neljakümne. Nägi päris hirmuäratav välja, oli ilmselt kaua tinutanud. Ta palus meilt raha, et uued õlled osta. Et meil polnud eriti tuju anda, lubas ta meile vastutasuks oma vana mööbli. Sõitsime tema vanaisa tallu. Koht oli imekaunis, väga sümpaatne isetehtud majake ja kena mööbel sees. Hakkas kuidagi imelik. Sisetunne kahtles, kas tohib seda mööblit liigutada või mitte. Perepoeg oli teinud pärandist korraliku joomapesa. Paistis, et ta ei hooli ei talust ega esemetest. Võitlus iseendaga ei kestnudki kaua. Võtsime esmalt köögist laua (see meenus põhjusel, et sellel laual kirjutangi lugu, mida loete), seejärel veel paar toredat vidinat.
Köögilaud on tehtud lepapuust, käib lahti ja on omaette meistriteos. Imps pani talle veel rattad alla, et saaks suurt rasket mööblieset paremini liigutada. Sellel laual olen ma sadu ja võib-olla rohkemgi pilte maalinud. Inspiratsiooni õhkub laua igast molekulist ja aatomist, kuna selle joogijanus mehe vanaisa oli olnud kunstnikusilmaga inimene. Usun, et ilmselt meistri vaim meid sinna majja kutsuski, et viige mu parim taies parmupesast minema. See laud on meie majas auväärsel kohal ning saab meiega koos edasi elada kogu oma vana kerega.
Inimesed panevad oma majja, mida nad ehitavad, alati ka tükikese oma hingest. Sellepärast tunnengi, kui käin vanu maju vaatamas, kuidas need asjad minuga vestlevad. Mahajäetud majas on alati tunne, et maja palub: „Ära jäta mind üksi!” Silme ees hakkab justkui filmilint jooksma, mis siin võiks olla ja mis tulla. Sellistel hetkedel ei teagi, kas see on pelgalt fantaasia või seal tegutsenud ja elanud hingede palve. Tühjaks jäänud majadel on palju rääkida, peab ainult oskama kuulata. Usun, et kirjanikud ja kunstnikud saavad sellistest kohtadest inspiratsiooni, mida kirjutada ja kujutada.
Kui ma mõnikord satun tuliuude korrusmajja, kus pole midagi naturaalset või ühtki käsitööeset, valdab mind tühi tunne. Isegi uni ei tule peale, sest nii kurb on. Nagu oleks konservikarbis või tehaselindi peal. Kuidas sa niisuguses olekus magada saadki? Kuidas saab sellises ümbruses midagi luua või loomingulist mõelda? Kuidas mitte stressi saada, kui su ümber on vaid tehismaterjalid? Vahetevahel mõtlen, et äkki on kellegi kuri plaan teha seal elavast inimesest robot, kes ei tunne ega mõtle, elab arvutimaailmas, teeb ostud, teadmata, kust see kõik tuleb. Ostukeskus on tema kirik ja hiiekoht.
Tundub, et tekib kaks inimrühma. Ühed elavad maal ja teevad kõike naturaalsetest materjalidest ise. Kasvatavad ja meisterdavad ise ning raha kulub võimalikult vähe. Teine rahvarühm elab linnas, ei tea käsitööst ega loodusest suurt midagi, ainult tarbib. Käsitöö ei sobi nende meelest linnakorteriga kokku, sest võib selle ära rikkuda. See ei kuulugi säärase elustiili juurde. Kuidas viia prügikastist leitud ussitanud kapp moodsasse majja? Hais on juba selline, et seda kappi peab mõne kuu rõdul hoidma, et kopitus kaoks. Seejärel vajab kapp põhjalikku puhastust, pesu või õlitust. Seda tööd peab ju tegema õuel või töökojas. Moodne inimene kardab vana kappi puudutadagi. Ta ei mõista, et sellest võib saada suur sõber või abimees. Kappi vaadates mõtled, kes oli see meister, kes selle valmistas. Mida ta mõtles ja tundis, kust leidis puumaterjali ja milliseid tööriistu kasutas.
Minu meelest ei tohi vana eset nii ära restaureerida, et see näeb välja nagu uus. Mulle meeldib, kui toolil on kõik ussiaugud ja kirvejäljed seljas. See näitab eseme elu jooksul saadud kannatusi – just nagu vanagi inimese puhul.
Kuidas paluda inimesi, et nad ei viskaks vanaisade tehtud asju minema ega vahetaks neid õlle vastu? Teame üht vanameest, kes käib mahajäetud majadest vana mööblit päästmas, et need uuele elule aidata. Mõne katus on juba kokku vajunud ja mööblit enam kätte ei saagi. Küll oleks tore, kui mõni inimene kasvõi teataks, et olge mõnusad, viige ära. Andke asjadele veel üks võimalus ja olge neile elu lõpul sõbraks!
Sain tuttavatelt suure kastitäie veneaegseid nääriehteid. Tegime külaeitedega igavesti laheda jõulukujunduse. Mul on neid veel ja veel tarvis, sest meil on Raudojal suur saal, kuhu lakke mahuks veel palju. Ja külalised saaksid jõululaadal seda ilu nautida.
Esialgu täiesti mõttetuna tunduvaid vanu esemeid annab kenasti ära kasutada. Paljud ei tulegi selle peale, et ka nõukaaegne kuusekard on täiesti tipp-topp kujunduselement. Minu viimane suurim leid on elektrikamin, millele on puud joonistatud ja kus leegid värelevad. See on nii ehe kitš, et võtab ahhetama. Panime ta oma saali kõige tähtsamale kohale nagu altari. Kunstroosid ja lehmapilt selle kohal on nagu täpp i peal. Kõik see kokku mõjub suurepärasena.
Alati on keegi, kes oskab vanast uut teha ja rõõmustab seesuguste asjade üle. Tuleb lihtsalt õiged inimesed ja vanad asjad omavahel kuidagi kokku viia.
AVE NAHKUR
Mul oli vist sündides pliiats käes. Mäletan end joonistamas juba varases lapsepõlves. Lõin iseendale oma maailma, milles ka elasin. Hiljem tulid kunstiringid ja kunstiklass Pelgulinnas Tallinna 46. keskkoolis. Tööinimese aeg algas Tallinna kunstikombinaadi ARS portselanimaalijana. Taasiseseisvunud Eesti algusaastail olin ma juba eraettevõtja. Pärast mitmeid eksirännakuid jõudsin Harjumaale Aegviidu metsade vahele Raudojale, kus on mu päris kodu. Elan koos Imre ehk Impsiga, kes on kunstpuusepp. Kaks vanemat last elavad Tallinnas, kolmas, pesamuna, on meiega. Raudojal on mul kodune galerii ja kunstikohvik, aga minu maale leiavad kunstihuvilised ka Pelgulinnast Trepikoja Galeriist. Minu loodu on joonistatud naivistlikus stiilis, lihtsamalt öeldes näeb minu piltidel värvilisi külaeitesid, külamehi, inimlikke loomi ja maaelu, sest ma elan maal. Mind on kampa võtnud ka põhjanaabrid, kes on palunud mul ainsa eestlasena juba kaheksandat aastat Soomes Iittalas suurel naivistide näitusmüügil osaleda.