Juhtkiri: Tätokatega vanaemad

Eve Rohtla Foto: Elmo Riig / Sakala

„Ja ongi kõik – nahk raisus. Sellest ei saa lahti enne, kui sulle kirstukaas peale pannakse,” ütles mängufilmis „Karikakramäng” isa kehastanud Karl Kalkun oma probleemsele pojale, keda mängis tollal noor näitleja Arvo Kukumägi. Moka otsast poetatud kommentaar kõlas mäletatavasti seepeale, kui konstaabli poeg oli lubanud mustlasel enda rinnale linnu teha. Ikka sellepärast, et mustlastüdruk poisi „ära tegi”. Armununa võetakse igasuguseid hullusi ette.

Praegused üle 60aastased inimesed ja nooremadki pärinevad ajast, kui tätoveeringud olid vangide, Vene kroonus käinute ja meremeeste pärusmaa. Eestlased on oma põhimõtetes enamasti konservatiivsed, sest juba vanaema toonitas, et peab ilus ja puhas vanainimene olema. Soditud keha ju sellesse kategooriasse ei kuulu.

Tätoveeritud inimene pole enam ammu haruldus, piisab vaid pilgust noorteiidolile Tanel Padarile. Vanemagi põlvkonna seas on eelarvamused murenemas ja kõva häälega oma vastumeelsust enam ei avaldata. Kui aga keha kaunistamise võtab ette mõni lähisugulastest, on suhtumine ja jutt hoopis teist­sugused.

See, et seeniorid oma piltidega avalikult ei edvista, ei tähenda, et tätoveeritud vanemaealisi meie seas ringi ei liigu. Lugejatele võib olla ehmatav, et nende hulgas on näiteks viie lapse ema, kuuekordne vanaema ja praegu veel ühekordne vanavanaema Ene, kelle nahka katab seitse tätoveeringut. Tänases ajakirjas näitab ta oma paljastatud selga, kus ilutseb muu hulgas ka mõttetera „Saatus sunnib lahkuma, mitte unustama”. Oma perekonnanime ta siiski avaldama ei soostunud ja see on mõistetav.

„Nahka rikkuma” soovitatakse hakata siis, kui täiskasvanuiga käes. Enne tasub järele mõelda ja idee põhjalikult läbi kaaluda, et aja möödudes ei peaks tehtut kahetsema. Nahale jäädvustatud nimi või sõna võib edasise elu sootuks ära rikkuda. Mõne riigi politseinikel ja lennufirma stjuardessidel pole tätoveeringud lubatud. Ka noortel, kes unistavad tippmodelli karjäärist, on põhjust sellest ahvatlusest hoiduda. Nahka selliseks, nagu see kunagi oli, paraku enam ei saa.

Väidetavalt on suurem tätoveerimistuhin üle läinud ja ollakse palju ettevaatlikumad. Aga asjade üle arutleda võib alati.

Kindlasti märkas ajakirja 60+ lugeja, kes juba aastast 2011 meiega on, et väljaandel on uus kunstnik ja kaanepilt. Kes on kunstnik Ave Nahkur ja millest ta mõtleb, saate pikemalt lugeda kolumnist. Kunstiaustajad teavad, et Ave Nahkur räägib maaelust humoorikalt, kirgaste värvide ja inimlike loomadega. Igal maalil on mõte, mis algab sõnadega „Meie küla eided ...” või „Meie küla mees ...”. Juunikuu 60+ kaanepildil on eided lubanud loomad oma keha kaunistama. Keskel hõõgub jaanituli. Isegi kanad otsivad sooja, sest mine tea, mis ilm meid pööripäeval ees ootab.

Et teie suvi oleks nalja ja naeru täis! Isegi siis, kui jaaniöökülm kartuleid näpistab. Aeg-ajalt peab elu huumoriga võtma.