Ka kodus saab endalt vereproovi võtta

Enne vereproovi võtmist tuleb tähelepanu pöörata sellele, et testi tegemise alustamisel peavad olema käed korralikult pestud ja puhtad nii nagu kõigi koduste kiirtestimiste puhul. Tavaliselt võetakse verd pöidlast loetuna ükskõik, kas siis vasaku või parema käe neljandast näpust, nimetasõrme ehk laulatussõrmuse sõrme külje pealt. Foto: Marko Saarm / Sakala

Ettevaatlikel ja skeptilistel eestlastel on raske uskuda, et teatud haiguste kiirtestimine on normaalne asi, mida saab ka kodus teha. Samas pole paljudel probleemi ajalehest loetud haigustunnuste järel oma perearstile kindlalt väita: „Mul on kõik samad sümptomid, järelikult tuleb operatsioonile minna.”

Tartu ja Stockholmi ülikooli ning Fraunhoferi instituudiga koostööd tegev teadus- ja arendusettevõte SelfDiagnostics oli Eestis esimene, kes Austria päritolu kodused kiirtestid eelmise aasta sügisel turule tõi.

Eksperimendi käigus tegi üks maovaevuste all kannatav vanem naine maohaavandi testi ja läks positiivse tulemuse andnud testiga perearsti juurde. Perearst kurjustas, et mis test see veel selline on ja miks ta seda usub. Lisauuringute järel selgus aga, et naisel olid tõepoolest tekkinud maohaavad, mille vaevustele varasemalt seletust ei olnud.

„Oleme Eestis veel tundmatud. Meil on küll plaanis perearstidele oma teste tutvustada, aga seni oleme uurimis- ja teadustööga väga hõivatud olnud, seega on fookus olnud teadustööl ja müük ning turundus on pigem tugitegevus,” selgitab firma projektijuht.

Tema sõnul võiksid arstid koduste kiirtestide puhul olla avatud meelega, teadvustades, et inimesed saavad oma tervist neid kasutades kontrollida. „Arvestades praegusi pikki järjekordi ravispetsialistide vastuvõtule võib see olla üks kiiremaid võimalusi ise midagi ära teha. See on indikatiivne esimene samm, mille võiks ise oma tervise huvides astuda.”

SelfDiagnostics projektijuhi sõnul on kodused kiirtestid diskreetsed, kasutajasõbralikud, kiired, õigeaegsed ja usaldusväärsed.

Kõige populaarsemad testid on seni olnud soolepolüübi, maohaavandi, maksa- ning neerufunktsiooni testid.

KOMMENTAAR

Indrek Tulp,

molekulaar­tehnoloogia doktor, Tartu ülikooli keemiainstituudi teadur, osaühing SelfDiagnostics teadusarenduse juht

Inimene on aina enam meditsiiniteadlik ning seetõttu tarbib seda ka rohkem. See, et me teame oma õigusi ja oskame seetõttu ka rohkem enda eest seista ja küsida, on viinud meditsiinikulud oluliselt suuremaks ning on tekitanud pikad arstide juurde pääsemise järjekorrad.

Üks lahendus, mis sedasorti probleeme leevendab, on kiirtest, mida saab teha kas perearst (testidega, mis on mõeldud professionaalseks kasutamiseks) või ka inimene kodus. Mõned arstid on jätkuvalt kodus testimise vastu, kuid minu arvates liigub ühiskond selles suunas, et iga inimene peab saama rohkem oma tervise huvides ära teha.

Kui 1970. aastatel tuli välja esimene kodus rasedust tuvastav kiirtest, siis oli väga suur hulk inimesi selle vastu. Tekkis küsimus, kuidas ikka inimene ise saab vaadata, kas ta on rase või mitte? Ja mis saab siis, kui selgub, et mõni on rasestunud enda teadmata? Arvati, et see tõstab illegaalsete abortide arvu ja/või isegi enesetappe noorte naiste seas. Tänapäeval on rasedustest täiesti elementaarne ja igapäevane.

Eelmisel suvel sai HIV kodune kiirtest Ameerikas müügiloa FDAlt (Food and Drug Administration, mis kontrollib ravimite ja meditsiiniseadmete õigsust ja korrektsust ning jagab vastavaid müügiõigusi USAs). Veel aastaid tagasi peeti seda äärmiselt ebaeetiliseks, et inimene saab ise HIVd kui fataalset haigust kodus tuvastada. Valulisim oli küsimus, mis juhtub inimesega positiivse vastuse korral psüühilises liinis ja kas ta ikka otsib seejärel arstiabi. Nüüd on see paradigma muutunud.

Tehnoloogia kiire areng nii biotehnoloogia kui ka inseneeria vallas võimaldab teha veelgi väiksemaid ja täpsemaid diagnostikaseadmeid. Väga suur areng on toimunud molekulaardiagnostika vallas, mis võimaldab väga spetsiifiliselt haigusetekitajat tuvastada ja neid on võimalik kohandada ka kodus kasutamiseks.

Näiteks veresuhkru määramise seadmed on tänapäeval väga väikesed ja lihtsasti kasutatavad. Kuid veel aastakümneid tagasi pidi diabeetik käima kliinikus veresuhkrut määramas ja/või siis kindla aja tagant insuliinisüsti saamas, mitte vajaduspõhiselt, mida võimaldavad praegused insuliinipumbad.