Aeg iseendaga olemiseks

Toomas Toimeta Foto: Erakogu

Ma pole kunagi suur kalastusesõber olnud, kuid möödunud kuul Norras mägijärve jääaugust kala püüdes avastasin ennast mõttelt: „See on ju tõeline paradiis”.

Istuda viis-kuus tundi mägedes käreda pakase käes lootusega „ehk näkkab” ei ole just minu kui soojalembese inimese arusaam sellest, mida ma vabatahtlikult teeksin. Kuid mingil hämmastaval kombel ma siiralt nautisin seda.

Mõned päevad tagasi Pärnus mööda Rääma tänavat sõites ja jõejääl konutavaid kogusid vaadates avastasin ennast mõttelt, et vaatan neid inimesi hoopis uue pilguga. Ma saan neist aru!

Läbi huumoriprisma võttes võiks ütelda, et see on hea võimalus „kodus näägutava eide eest põgeneda”.  „Näägutavat eite” tuleks muidugi vaadata oluliselt laiema sümbolina.

Kala kättesaamine ei ole selle hobi juures enamasti tegelik eesmärk. Oluline on protsess kui tervik. Võib isegi ütelda, et tegemist on teatud mõttes meditatsiooni või teraapiaga.

Meenuvad ajad, kui töötasin laste varjupaigas. Pärast mõne keerulisema tööpäeva lõppu armastasin siis jalutades koju minna. Sõltumata ilmast 30–40 minutit vaid endale ja oma mõtetele.

Kahjuks leiab inimene tänapäeva kiirustavas ja pidevas ajahädas maailmas seda niivõrd olulist „iseenda aega” üha vähem. Kui üldse ...

Kalalkäik annab aega ja võimalust argimuredest irdumiseks ja iseendaga olemiseks. Pidevas audio-visuaalses mürakeskkonnas olles vajab inimene hädasti aega, kus ta ka tegelikult kuuleb oma mõtteid või siis vajadusel need üldse „välja lülitab”.

Asja teiseks pooleks või „võluks” on kalalkäik kui teatud suhtlusvorm. Seda­gi kogesin sealsamas Norra mägijärve ääres ja selle sõnadesse panek on ülimalt keeruline.

Ei ole vahet, kui palju kalastajaid hetkel Sinu ümber või läheduses viibib – mingis mõttes on igaüks seal üksi ja iseendaga. Samas aga on kõigi vahel mingi seletamatu sõnatu side ja kommunikatsioon. Isegi kui oled kalastamas täiesti üksi, on sul kusagil kolmandas meeles teadmine: „Nad on kusagil seal”.

See tekitab teatud turva- või õlg õla kõrval tunde, kus sõnad ei ole enam vajalikud. Ma tean, et mind mõistetakse just sellisena nagu ma olen ja meil kõigil on ühine tee.