Kalamees ja ebausk

Kaido Krass Foto: Erakogu

Õnnetu päevana on levinud 13. ja reede, mis olevat üks igavesti kehv päev. Võib-olla see nirusus võimendubki selle pärast, et kuupäev hakkab hommikul ärgates kummitama ja painab pidevalt? Ka üle tee jooksev must kass toovat häda ja õnnetust.

Olen rääkinud ebausu teemadel nii mõnegi kalamehega. Tundub, et enamik võtab teatavaid ebausu sümboleid päris tõsiselt, aga seda mitte laialt reklaamides, vaid enese mõtetes.

Mina lepin 13. ja reede puhul paratamatusega, sest millegipärast juhtub ikka midagi. Musta kassi puhul ma tema rajast üle ei lähe, vaid kasutan teist teed, sest tean: kolm korda üle vasaku õla sülitamine ei aita.

Vahel olen lihtsalt hämmeldunud selle üle, et ilm on soodne, kalakalendrid ja sisetunne ennustavad korralikku kalasaaki, aga kujuneb välja hoopis nullipäev. Koju naastes aga avastan, et küll on maha unustatud kas nuga, kott kalade jaoks või muu. Mõni võib-olla irvitab selle jutu peale, aga liiga palju on olnud elus kokkusattumisi kalavetel, mis viitavad teatud asjaoludele, et miski seik on tunnistajaks ebaõnnele. See omakorda süvendab ebausku.

Kalaõnnele pidavat pärssiv olema ka söömine enne kalaleminekut. See mõte on kinnistunud minussegi ja näidetestki pole puudu.

Vana ebausk päeva kihvamineku kohta on vale jalaga voodist tõusmine või riietuseseme valepidi selga- või jalgatõmbamine, samuti poolelt teelt koju tagasi pöördumine unustatud eseme järele. Mul aga on olnud just nii, et kui abikaasa või naaber minu tagasi tulles nähes kohmab, et nüüd läheb küll sitasti, siis kala tuleb nagu muda. See ei tähenda, et iga kord oleks meelega vaja tagasi pöörduda.

„Kivi kotti”, „lant ronti”. Mida me oma sõpradele või tuttavatele nende ettevõtmiseks küll ei soovi: autojuhile „nael kummi”, matkajale „palju päikest, vähe äikest”, tudengile eksamil „head põrumist”.

Keegi ei võta seda liiga tõsiselt ega solvu. Seda võetakse hoopis edusoovi väljendusena, omamoodi pöidlapidamisena.

Niisugused „pahatahtlikud” ütlused on levinud kogu maailmas. Algselt olid need seotud peamiselt jahi- ja kalapüügiõnnega. Nii näiteks öeldi vähilisele „konnad kotti, vähid välja”.

Venelased saatsid küti jahiradadele sõnadega: „Ni puha, ni pera” (ei udu- ega muud sulge). Sakslased soovivad jala- ja kaelaluu murdmist („Hals- und Beinbruch”). Väljend tekkis Esimese maailmasõja ajal lennunduses. Itaallastel on populaarseks edusooviks minemine hundilõugade vahele („it in bocca al lupo”).

 Kui keegi lähedastest või tuttavatest mulle „kivi kotti” soovib, on kalasaak praktiliselt olematu. Seega on kasulikum kedagi kohtamata tasahilju kalavetele siirduda.

Philippa Waring on seoses kalaga pannud paberile järgnevad read: „Kaua aega enne seda, kui kala tegelik toiteväärtus avastati, ergutasid emad oma lapsi taldrikut tühjaks sööma, et nad tugevaks ja targaks sirguksid.

Kala peeti juba iidsetest aegadest tarkuse ja teadmiste toojaks, kala söömine tähendas nende omandamist. Ameerikas on põlvkondade jooksul omistatud neid võimeid just linaskile, samuti nagu võimet haigusi ravida. Potentsi puhul on eestlastelgi oma ütelus meestele: „söö sibulat ja kala, siis seisab nagu tala”.

Jõekalureid puudutavaid uskumusi on palju. Neist kõige levinum on, et kui jõekalur lõpetab püütud kalade loendamise, ei saa ta sel päeval rohkem kala. Ebaõnn tabab paremakäelist kalameest, kes õnge vasaku käega viskab ja vastupidi. Hea märk on kalale minnes kõrvahargi nägemine.

Šotlased usuvad, et kui kala üldse ei näkka, aitab ainult see, kui kalamees ise vette viskub ja siis välja tõmmatakse, nagu oleks ta suurepärane saak. Traditsiooni kohaselt ei suuda kalad pärast sellist etendust panna vastu soovile kalamehe eeskuju järgida. Ameerika kalameestel on ütlus: „Idas püüdjal näkkab kala kõige vähem, läänes püüdjal kõige paremini.”

Üks kummalisemaid merepüügiga seotud uskumusi ütleb, et kui kalur oma naisega just enne mehe merele minekut tülitseb, võib mees head saaki oodata. Tüli peab siiski loomulikult tekkima ja seda ei tohi meelega esile kutsuda. Kui mees naisel vere välja saab, võib ta eriti suurt saaki loota.

Paljud randlased peavad halvaks endeks, kui kalur kohtab laevale minnes kõõrdsilmset inimest või valge põllega meest. Õnn pöördub ainult siis , kui ta koju läheb ja järgmist tõusu ootab.

Kõik kalurid usuvad, et kalad tunnetavad raskeid aegu ja lahkuvad tülitseva ranna äärest, kuid kui esimene püütud kala on emane, on see märk heast saagist.

Šotlastel on hulk merega seotud uskumusi. Nende hulgas üks, mis peab väga halvaendeliseks, kui kalur vandudes jumala nime suhu võtab, kui just kõik inimesed pärast seda rauda ei puuduta. Peale selle usuvad šotlased, et sõnu „põrsas”, „emis” ja „siga” ei tohi võrke sisse lastes kunagi kasutada, muidu jäädakse saagist ilma. Siingi aitab, kui kalurid oma saabaste raudneete puudutavad.

Paljudes maailma paikades peetakse väga halvaks endeks, kui merel olles maal olevaid asju nende õigete nimedega nimetatakse. Sellest on tekkinud mõned teravmeelsed sünonüümid. Yorkshire’is arvatakse, et parim viis hea saagi kindlustamiseks on teha korgist käbadesse võrkude sisselaskmise ajal väike sisselõige ja panna sellesse väike münt. Uskumuse kohaselt võtab Neptun selle tasuks kalade eest, mis ta võrkudesse lubab. Teine iidne uskumus ütleb, et halba toob kalapüük nädala igal päeval, kuna see on ahnuse märk ja sügavikujumalad karistavad selle eest.”

Mida siis arvata (eba)usust, mis meis kõigis mingil määral õilmitseb? Minu puhul toimib näiteks see, jala kalale minnes kasutan eelmise tee või nadi saagi korral teist teed, et rohkem kalaõnne oleks.

(Eba)usk võib olla võimas relv. Kõik oleneb isiksusest, kui tõsiselt või mittetõsiselt keegi uskumusi võtab.

Lõpuks üks anekdoot, mis kinnitab, et kalameeste seas on nii usku kui ka ebausku.

Mees asutab hommikuhämus kalale minema. Sööb paar suutäit, viskab seljakoti selga ja kiirustab teele. „Sa unustasid õnged maha!” hüüab naine järele. „Kurat nendega. Ma ei hakka tagasi tulema, see võib kalaõnne ära viia.”