Kalapüügielamust pole võimalik Rimist või Selverist osta

65aastane viljandlane Viktor Katenev on kala püüdnud kõikjal Eestis: rannikult, Kundast, Pärnu lahest, Peipsilt, Saare- ja Hiiumaalt. Kõige rohkem muidugi kodusest Viljandi järvest ja Emajõest. Pildil jäädvustatud hetk on 2011. aastast Emajõel püütud kahe 6,3 kilose haugiga. Foto: Erakogu

Tuhanded kalamehed on oodanud aega, mil jää merelt ja jõgedelt läheb ning veevool rahuneb. Nüüd on kalad näljased ja püüdjad neid külg-külje kõrval ootamas. Kalapüük on kirg, paljudele ka oluline söögilisa.

Talvel paljud pensionärid merele ei lähe, sest paksema lumega mitu kilomeetrit kõndida pole enam jõukohane. Ilusamate ilmadega kala kaldal oodata on tunduvalt meeldivam, haug ründab kõike, mis vees liigub.

Võhandu jõe ääres kasvanud Erki Eriste oli kümneaastaselt juba kõva kalamees. „Võõpsu pool tehti uut silda, Peipsi tint tuli jõkke. Siis sai ema kardin pihta pandud ja tinti toodud,” meenutas Eriste.

Täiskasvanuna polnud Eristel enam kalapüügiks nii palju aega, aga kui ta 13 aastat tagasi Taali krossiraja enda majandada sai, läks kalapüük Pärnu jõel taas lahti. „Enam lahti ei saa. Nüüd olen kolm aastat talvel ka käinud. Pensionipõlves on rohkem aega, see annab nii palju energiat,” rääkis 64aastane Eriste.

Ilusa ilmaga ei malda kodus istuda

Ilusa ilmaga ei malda Eriste niisama kodus istuda. Kala on iga päev laual, olgu selleks siis vimb, koha, ahven või muu kalaliik.

Kui palju kalapüügiga raha kokku hoiab? „Kütet läheb, landid on vanad, konksud ei maksa midagi, kalasööda ostan poest,” arutles Eriste ja tunnistas, et ega ta selliselt arvet pidanud polegi.

Tunduvalt olulisem on rahulolu ilusast ilmast, sõpradest ja loodusest. „Kui vesi on paljas, paned paati kohvi ja söögid, võtad sõbra ka kaasa. Ühes otsas ussike, teises otsas lollike,” kirjeldas ta kalapüügist saadavat mõnu.

Selliseid lollikesi kohtab Eriste kevadel Pärnus Papiniidus kõrgepingeliinide juures, Tammistes ja mujal palju. Hiljuti sai ta tuttavaks näiteks lätlasega, kes on olnud suure Boeingu kapten. „Kui täna tünni juurde lähed (Pärnu vana silla juures – autor), on neli-viis sõpra ees, kes jagavad kogemusi,” ütles ta.

Enne äikesevihma võttis hästi

66aastane Viljandi mees Väino Kalmann ootab aega, mil haugi keeluaeg lõpeb. Siis võtab ta spinningu ja sõltuvalt püügikohast ka paadi, et paar korda nädalas kalaõnne proovida. Nulli on mees jäänud harva, kolm-neli kala õnnestub ikka välja püüda.

Esmalt kavatseb Kalmann minna Võrtsjärvele, kus haugi varem võib püüda, ja seejärel Halliste jõe äärde Tippu. Tema püügihooaeg kestab sügiseni ja enamasti on saagiks haug, mõnikord ka ahven, koha ja turb.

Kõige suurema saagi, kümmekond kahe-kolmekilost haugi, on Kalmann püüdnud seitsmekümnendate aastate alguses Õisu järvel, enne äikesevihma. „Lauspäikeselise ilmaga haug ei tule. Kevadel, suvel soojade ilmadega vähem, sügisel jälle enne jää tulekut,” kirjeldas ta.

Kalapüük on Kalmanni hinnangul pigem kirg kui lisatoiduallikas. „Selle raha eest, mis ma riided, kümmekond ritva, landid ja muu olen ostnud, saaks ma aasta läbi lõhet süüa,” lausus ta.

Talve lõpuks püütakse laht tühjaks

65aastane viljandlane Viktor Katenev on kala püüdnud kõikjal Eestis: rannikult, Kundast, Pärnu lahest, Peipsilt, Saare- ja Hiiumaalt. Kõige rohkem muidugi kodusest Viljandi järvest ja Emajõest.