Lugeja arvab

Postkast Foto: Elmo Riig / Sakala

Tutvusin ajakirjaga täiesti juhuslikult. Apteegist ravimeid ostes märkasin seda letil. Müüja lubas mul lahkelt selle kaasa võtta, et kodus lähemalt tutvuda. Lugesin kõik kirjatükid suure huviga läbi ja pean ütlema, et tegemist on väga kasuliku ja vajaliku ajakirjaga. Olen pensionär ja vanuses 60+, mistõttu leidsin just enda eale sobivat lugemist ja pisut ka nuputamist ristsõna näol. Eriti meeldis mulle lugu, kus räägiti aias rahmeldamisest ja et see toob tervise ja hingerahu. Olen sellega täiesti nõus. Et elan väikelinnas, on minulgi väike aed, kus kasvatan toiduks vajalikku ning lilli silmale iluks ja südamele rõõmuks. Tunnen, et aiahooajal on mu tervis tunduvalt parem ja uni sügavam. Aias toimetades ununevad tervisehädad sootuks ja värske õhk ning paras füüsiline tegevus tagavad ka kvaliteetsema une, millega sügistalvel on probleeme. Leian, et 60+ on igati tore ajakiri, sest siin on nii nõuandeid, soovitusi kui ka muidu lahedat lugemist. Igasuguseid nooremale põlvkonnale mõeldud ajakirju on palju, aga just sellist pole.

Hiie Uibo, Otepää, Valgamaa

Meeldivad kõik loomad. Seega koeralugu ka. Mulgi on väike toakoer, kelle päästsin varjupaigast ja kes elab nüüd nagu paradiisis. Elame kahekesi, hellitan ja armastan teda, millest ta ehk oma lapsepõlves ilma jäi. Ta võis olla kaheksakuune, kui ta koju tõin. Elame varsti juba kolm aastat koos. Ka seda truu koera filmi olen mitu korda näinud, kus raudteejaamas koerake ootas oma kadunud peremeest, taludes külma ja tuisku. See tõi pisara silma. Oskaksid nad vaid rääkida, aru saavad küll kõigest.

Elle Mumm, Tsirguliina, Valgamaa

Parim lugu selles ajakirja on „Kehv uni varjab tõsiseid haigusi”. Olen sellega ise palju kokku puutunud erialaliselt ja inimeste huvi selle teema suhtes peab järjest suurenema, sest tulemuseks on ju palju parem elukvaliteet nii põdejale kui kodakondsetele. Aitäh selle artikli eest ja et oli just konkreetselt kirjas, kuhu minna ja mida teha, kui testi vastused seda vajavad. Kõik oli kohe selge.

Reet Kuusik, Rakvere

Pean väga oluliseks, et peatusite unetuse teemal. Tean mitmeid omaealisi, kes öösiti halvasti magavad, ehkki neil pole mingit stressi ega raskeid üleelamisi. Põhjusi, miks unetus vaevab, nagu polekski. Kui ikka õhtul joodud palderjani- või piparmünditee ei aita, tuleks kindlasti nõu pidada perearstiga. Mina ei teadnud, et unetus võib varjata mitmeid tervisehäireid, seda lugesin ajakirjast.

Esta Kotka (79), Rakvere

Nii liigutav oli artikkel aias rahmeldamisest, sest olen ise suur aias tegutseja ja nüüd on siis see aeg kätte jõudnud, kus saab kõik talvepinged maandada õues olles. Talvel olid muidugi oma võlud, kui sai lund kühveldada, aga kevad, suvi ja sügis on hoopis teiselaadsed.

Lemmi Marjamäe, Rakvere

Hästi tore on lugeda seda ajakirja. Ei pea ju kõik krundid ja aiamaad olema mere ääres ja metsa all. Hea, et leidub võimalus harida mõnd vaba põllusiilu või maatükki linna servas. Võhmas on selliseid palju. Mis sest, et ühel aastal tõmmatakse läbi veetrass ja teisel aastal kanalisatsioonikraav – maa jääb ju alles ja kevad tuleb ikka ja jälle. Tore on nautida oma põõsaste marju ja õide puhkevaid lilli, hapendada kurke ja keeta moosi. Artiklid tervisest ja tööst, inimeste saatusest ja kordaminekutest on mõnusad.

Viive Velsimäe, Võhma, Viljandimaa

Sel ajal, kui veel õues mõnus toimetada pole, teen ettevalmistusi porgandikülviks. Selle nõuande avaldamine võib järgmise lehe ilmumise ajaks küll juba hiljaks jääda, aga eks tulevikus tasub seda nippi kasutada neil, kes seda veel ei tea. Ma lõikan WC-paberi pikkupidi terava noaga kolmeks-neljaks ja siis nendele kitsastele ribadele kleebin sukavarda otsaga kartuliklistiirile parajate vahedega ükshaaval porgandiseemneid. Siis pole suvel vaja küürakil vaovahel harvendada, mis on väga tüütu eriti siis, kui kondid-luud enam kobedad pole. Selle riba jaoks võib väikse vao ette tõmmata, niisutada ja siis muld peale. Mingit muud liimi ei või kasutada, need ei lase idaneda. Seemned puistan paberile hõredamalt laiali, siis on liimise vardaotsaga hea valida just tugevamaid ja ilusamaid seemneid.

Elvi Undrits (70), Järva-Jaani,  Järvamaa

Selles ajakirja numbris meeldisid kõige rohkem artiklid kehvast unest ja unetusest. Ka aiateemalised artiklid olid väga meeldivad, kuid tervisliku seisundi pärast pidime aiast loobuma. Jõud ei käinud enam üle. Ja miski pole hullem hooldamata aiast. Kahju!

Enn Jürgens, Pärnu

Testamendilugu oli inforohke ja innustav. Tuleb oma elu ajal otsused ära teha, järglastel kergem ja süda rahul.

Eda Aabo, Rakke, Lääne-Virumaa

Testamendi kohta sain nii mõndagi selgemaks, sest see on üks asi, mida tarvis läheb. Olen andnud ajakirja ka teistele lugeda ning soovitanud ka tellida.

Ülle Hindreus, Kuremäe, Ida-Virumaa

Mulle meeldis lugeda kirjutist unest, unetusest, unehäiretest, uneravist ja teistest unega seotud probleemidest, mille peale mina enne pole mõelnudki ja ei teadnud ka eriti midagi sellest teemast, kuigi ka ise olen tihti rahutu ja lühikese unega, samas terviseprobleeme ei ole ja ei kaeba millegi üle, aga artikkel on huvitav ja mõtlemapanev.

Evi Summel, Tallinn

Aastaid oli minu elu seotud Viljandimaaga, töötasin nooruses palju aastaid Paistu koolis õpetajana. Osalesin ka Endel Roosimägi juhitavas Viljandi kohalikus raadios. Töötasin pikka aega Pärnus õpetajana ja kasvatajana, nüüdseks olen koos abikaasaga kodu rajanud maale Audru valda. Krundi planeerimine käib ja seetõttu loen esimesena läbi aiapidamisega seotu. Aprillikuu leht on nii sisukas, et lemmikut raske eristada. Meeldis väga „Loomulik aed on kõige ilusam”, samuti „Teist tüüpi diabeet”, „Su silmade sära” ja ka „Testament – piits või präänik”.

Tiiu Nikulina

Olen ajakirjas 60+ olevaid kirjutisi pidevalt lugenud ja neist ka meeldivaid elamusi saanud. Viimases numbris olnud liikumisõpetaja Kaarel Zilmeri lugu koerast oli nagu täiesti sobitatud minu kapsaaeda. Nimelt olen koerakasvatusega tegelnud ligemale kolm aastakümmet. Et mul on vanust 70+, on koer tõeliseks abiliseks minu liikumisvajaduste rahuldamisel. Igal hommikul kella kuuest teeme esimese jalutuse, sellele järgnevad veel päevane ja õhtune jalutus. Kunagi pole ühtki neist ära jäänud, seda mitte ka neil talvedel, kui külmakraade oli üle kolme­kümne. Mind paneb imestama koera erakordne ajataju, mille täpsust võib täiesti võrrelda tänapäevase elektronkellaga. Kunagi ei saa ma jalutuskäiguga hilineda, sest just koer on see, kes täpselt meile traditsiooniliseks saanud kellaaegadel mulle teatab, et lähme reisima.

Eino Hindrichson, Järvakandi, Raplamaa

Parim oli kutsu-lugu („Tegelane, kes meid liikuma paneb”). See on tõesti tõsi, et muidu 4. korruselt nii palju ei läheks välja kõndima (ka meil on koerake). Väga vajalikud olid meditsiiniteemad.

Varje Koppel, Viljandi

Juhani Püttsepa kolumn „Vanaemade võimalused” pani mõtlema selle üle, mida mina ise oma lastelastele ja ühele 9aastasele tütretütrepojale võiksin kümne aasta pärast tähendada. Sest olgem ausad, tänapäeva lapsed saavad kordi kiiremini suureks, kui meie omal ajal, veidi enne Teist maailmasõda sündinud inimesed. Väikelapsele on vanaema väga tähtis, kui vanemad käivad tööl, neil on vähem aega. Vanaema tegeleb lastelastega palju. Väikelapse mälu on lühike, elu viib noored kiiresti kodust teise keskkonda ja vanaema jääb tahaplaanile. Meenutan oma emaema, kes oli minu sündides juba 65aastane, mina aga sain vanaemaks juba 69aastaselt. Tema „oli minu lapsepõlve soojendaja päikene”, nagu laulusõnad ütlevad. Tema kingitus minu esimeseks sünnipäevaks oli dessert-hõbelusikas, peal kiri Tiiu ja lusikavarre allküljel „1936, Proua”. Kuulsin, kuidas talle proua öeldi, aga minul ei tulnud r-täht veel välja, seega oli ta poua. See lusikas on olnud mu elu talisman – igal hommikul kohvi juues kasutan seda, tal on kulumismärgidki küljes, aga ilma seda kasutamata pole päeva algus tore. Mõtlen talle igal hommikul. Kas olen ise osanud käituda oma lastelastega nii, et nemadki mind samuti mäletaksid? Kui mõni noor mõtleb oma emast või vanaemadest ka tulevikus, siis on meil väga hea meel. Kui eluõhtu hakkab liginema, on väga tähtis, et meist jääks mingi jälg.

Tiiu Norden, Viljandi