Mul on olnud täiesti eriline kevad. Nüüd, kui olen 46aastane, lahkus minu 92aastane vanaema. Ja kogu me pere jäi ilma memme hoolitsusest. Erakordselt elatud elu, tihedalt täis nii heledaid ja ka tema põlvkonnale pandud tume-tumedaid toone, sai otsa.
Epp Alatalu: Väärikus ja isetus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sai otsa nii, et memme pärast me rõõmustasime ja muretsesime, kuulasime igal õhtul (vähemalt telefonis) tema tegemistest ülevaadet. Temal endal jagus lõpuni jaksu ise väärikalt hakkama saada ja omal isetul moel hoopis meie eest hoolitseda, meie pärast muretseda ja õnneks palju ka rõõmustada.
On erakordne võimalus elada kümnendasse kümnesse ja sinnamaani jõudmiseks on kaks olulist omadust – väärikus ja isetus. Seda tuleb meeles pidada, õppida, järgida ja nii ka elada. Suur oskus ja tahe oli tal ka ise pärimust kanda ja traditsiooni edasi anda.
Minuvanustel, ja meie vanematel ja ka meie lastel ei peaks olema keeruline sellest pikast ja tihedast elust midagi õppida. Sellest jagub paljudele igast kümnendist.
Väikese tüdrukuna kolme pillimängijast venna kõrval sai ta kodus lugude saatel tantsusammud selgeks ja õpetas neid kõigil järgmistel aastakümnetel teistele edasi. Kord ammu, ühel tantsupeoks valmistumise koolitusel võttis legendaarne Ullo Toomi tema oma paariliseks tantsude õpetamisel.
Teismelise koolitüdrukuna tikkis ja õmbles valmis Kadrina käised ning sõitis 17aastasena üksi rongiga (Tapal rongi vahetades) Tartusse. Kõndis Raadile, joonistas ERMis üles Kadrina kihelkonna seeliku mustrid ja sai ka näidistüki kaasa. Tagasi Vandus, kudus koos emaga seeliku valmis. Kandis seda kohalikel ja Virumaa tantsu- ja laulupidudel.
Kolmanda kümnendi alguses sündisid pojad, 1940. aasta kevadel kommenteerinud vana arstihärra noorele emale, et nii palju poisse sünnib, nagu oleks sõda tulemas. Sõda tuli, abikaasa viidi Venemaale sunnitööle, tema koos ema, poegade ja vennalastega alustas rännakut läbi Eesti sinna, kus võim ja sõjaolukorras moraali ja ligimese armastuse võime kaotanud inimesed parasjagu ei kimbutanud.
Neljanda elukümnendi alguses abiellus ta uuesti. Keset Eestit, Ollepas, oma kodudest Kadrinas ja Pööraveres kaugel, abiellusid inimesed, kes olid mõlemad „jalust ära”. Elati mitmes kohas ja poisid käisid mitmes koolis, kuid üks oli kindel, nii koolis, laudas kui mujal tööd tehes, korraldas meie memme pärast tööd näiteringe ja tantsutunde ja laulukoore.
Kuuskümmend viimast aastat elas memme Pärnus Räämal. Poisid kasvasid suureks, käisid koolis ja õppisid muusikatki, tema tõmbas käima ja hoidis käigus Rääma kooli ja Ülejõe rahvakultuuritöö.
Viiendasse kümnendisse jäi ka vanaemaks saamine. Memme oli juba 45aastaselt vanaema ja tal oli kogu aeg meie jaoks aega ja ta kohe tahtis oma aega lastelaste ja lastelastelastega koos veeta. Ikka oodati mai lõpus meid suveks kohale. Me suveelu oli töö ja puhke laager rõhuga mõlemal sõnal. Käisime ringsõitudel Eestis, „Kungla” nimeliste kollektiivide kokkutulekutel ja bussipargi veteranide ühissõitudel.
Kuuendast kümnendist algasid uhked suguvõsa kokkutulekud. Ta sidus pere, aga ka sõbrad enda ümber ja sai seeläbi esivanemate tarkust edasi anda. Õppisime selgeks, et suguvõsa kokkutulekud on olulised, et me teaks üksteist ja et perekonnalood edasi kanduksid.
Seitsmes kümme. Ka tööd ei teinud ta mitte enda peale mõeldes, vaid ikka, et töövõtteid osataks ja töövilju saaksid nautida kõik teisedki. Ta oli meie eestööline, kes andis eeskuju ja kaasas kõik teised. Mõnikord kuuldes, et me oleme juba teel tema juurde, ütles, ah mis te tulete, praegu ei ole mingit tööd anda. Nii mõnigi on ise tunnistanud, et memme on ainuke, kelle tööle innustamist on ta tõsiselt võtnud. Isetu liider.
Kaheksas kümme. Kui teda, vana aja mäletajat tuli keegi küsitlema, olgu meiereidest, tantsupeost või Neeruti või Rääma koolist, siis ta alati valmistus selleks, tuletas meelde, kontrollis teadmisi teiste peal, enne kui rääkima hakkas. Teadis, et kõneldu on kellegi jaoks oluline.
Üheksas kümme. Kodumajanduskoolis õppinuna toitis ta kõiki alati ja väga hästi. Iga kord, isegi ootamatult külla minnes, oli tal mitut moodi liha mooritud. Ja klassikale lisaks katsetas ta moodsate maitsetega. Mitte lihtsalt kuumutatud tomati ja sibula salat, vaid sinna tuli lisada apelsini või vähemalt paprikat. Isegi valmis pannkoogijahu on ta ostnud, ja külmutatud lehttainast, aga seda ikka prooviks, endal tuli paremini välja.
Kümnes kümme algas suure peo korraldamisega. Ta valis ise peopaiga, valis menüü ja valis ansambli tantsimiseks. Ja kutsus ka sada külalist. Ainuõige kingitus tundus olevat kõikide sugulaste sünnipäevadega, ennekõike aga vanaema elulooga kalender. Sugupuu-raamatu mõõtu kalendrist sai kingitus kõigile sugulastele, mis aitab mõista oma ja teiste rolli ühe suguvõsa ajaloos.
Vanaema aeg sai otsa aastal, mil Eestis meenutatakse inimestele, et pärijata pole pärandit; traditsioonid ja turvalisus viivad meid edasi. Nüüd pean mina olema pärandi hoidja ja edasi andja.
EPP ALATALU
Kes ma siis olen ja kas ma ikka kannan OMA kihelkonna rahvarõivaid, nagu üks etnoloog mult nõudlikult küsis. Ikka kannan omasid.
Olen nimelt viienda põlve tallinlane Randverest pärinevat naisliini pidi, mu emaisa kodu on Urvaste kihelkonnas, isa vanemad on Kadrinast ja perekonnanimi Pärnumaalt Pööraverest. Ma olen abielus tartlasega, ämma pere juured on Kodavere ja äial Türi kihelkonnas.
Õppisin ülikoolis ajakirjandust, olen ajakirjanikuna töötanud ja töötaks veelgi. Olin Eesti Vabariigi presidendi Lennart Meri nõunik, infojuht Estonian Airis, vedasin Viljandis Pärimusmuusika Keskuse projekti AITA AITA!, töötanud Eesti Ajaloomuuseumis ja Eesti Rahva Muuseumis. Olen korraldanud üle-eestilist muuseumiööd ja asutanud Tallinna vanalinna vanimas osas Eesti tarbekunsti galerii „Kunstiaken”. Kõige tähtsam töö on olla lasteaiapoiss Mihkli ema.