Ülikooli raadioajakirjanduse kursuse käigus pidime kokku panema meeleoluka saate. Sellise, mis kõlbaks ka eetrisse panna. Mäletan, et kaks Viljandi tüdrukut, mina ja hilisem tuntud teatrikriitik Margot Visnap, laulsime tudengisaate toimetaja Rein Siku palvel laulu emale. Meie, 1979. aastal ülikooli astunud mässumeelsed ajakirjandustudengid, kateedrijuhatajale Juhan Peeglile tihti probleeme ning muret valmistanud noored ei suutnud ka emalaulust kuidagi sini-must-valget kõrvale jätta.
„Ema, kui mina kord suureks saan, kingin siis sinule pärlid. Ise nad kenasti paelale a’an, sinised, mustad ja valged ...” laulsime meie.
Mälestusi ritta seades võivad nii emad kui lapsed leida nende seast lubadusi, mida nad on oma emadele andnud. Siis, kui ema vaatab aknast nukra pilguga välja, küsib poeg õhtujutu lugemise ajal: „Ema, miks sa nii kurb oled? Kas sul on valus? Kas sa ootad varest, kes valu ära viiks?” Saanud eitava vastuse, lubab ta siiski järgmisel päeval prügikasti tühjaks teha, siis on emal kergem.
Mõni teine poeg on ehk mõelnud, et siis, kui ta ükskord suureks ja rikkaks saab, ehitab kindlasti emale maja, kus vesi sees ja pliit ei aja suitsu sisse.
Lapsed kasvavad ruttu, nende eesmärgid muutuvad ja kõik see varasem jääb tahaplaanile. Iga ema teab, kui raske on leppida sellega, et uskumatult kiiresti tuleb aeg, kui ei saa valvata oma lapse samme ega hoida teda käest, kui ta juhtub libastuma ja kukkuma. Pole välistatud, et see ema, kellele poeg lapsena uue maja lubas ehitada, kogub raha ja aitab hoopis poega, et see oma elamise saaks.
Homme, maikuu teisel pühapäeval on emadepäev. Eestis tähistati seda päeva esmakordselt 1922. aastal. Sel päeval tänavad lapsed ja abikaasad oma emasid ja vanaemasid laste kasvatamise eest. Iga pere tähistab seda päeva oma traditsioonide järgi, kas omatehtud tordi ja kookidega, ise meisterdatud kaardiga või lilledega.
Ega me väga tihti sellele mõtlegi, kui tähtis ema meile on. Ema on alati olemas, iseenesestmõistetavalt, peab olema, on alati olnud. Teisiti pole mõeldav. Ja sellest, kui tähtis ta meile oli, saame paraku teada alles siis, kui teda enam pole.
Emadepäeval on raske õigeid sõnu leida. Keeruline on rääkida suurtest tunnetest. Ikka kipub ülevoolavus, pateetilisus ja liigne ilustamine sõnu madaldama. Emad on eneseohverdajad, aga see on igapäevane päevast päeva kulgev elutee. Emad õpivad lastelt inimeseks olemist ning saavad seeläbi oma õppetunnid rõõmust, valust, loobumisest, pühendumisest, kestmisest. Vanaema on parem olla. Vanaema saab oma kullanuppe hellitada, teda ei kutsuta kooli range pedagoogi ette, kui lapselaps noomimist vajab.
Nooruses lauldud laul lõpeb sõnadega: „Ema, kui mina kord suureks saan, kas sa siis jääd mu juurde? Üksi on õhtud nii igavad, katustel mänglevad tuuled.”
Paraku on olukord vastupidine. Neid küsimusi võiksid vanaemad küsida oma lastelt ja lastelastelt. Aga nad ei küsi. Nad on oma lapsed vabaks andnud. Kuid nad ootavad neid, alati.
Armastust täis emadepäeva!