Kalju Saaber: Argiselt suvele vastu

Kalju Saaber Foto: Arvet Mägi / Virumaa Teataja

Me võtame iga päev maailma pulkadeks ning paneme uuesti enda jaoks kokku nagu mustlase luku. Teeme seda igaks juhuks, et poleks ebakindlust jalge all. Et kõik olekski lukus. See pole rutiinne kontroll mööda vangla koridore, see on ilusa, tegusa ja kindla päeva ootus.

Ometi on argipäev üsna rutiinset laadi, koosneb ajalehest, kohvist, röstsaiast, igapäevatööst, taustal riik, kui nii võib öelda, kui sul on selle vastu veel huvi, ja igat sorti muust kaifist. Et meie elu on parem kui kusagil mujal. Ja kui mitte kõigist, siis Lätist iga kell. Tunned, kuis röstsai ragiseb hamba all, juust venib suus. Korralik kodanik nätsu ei armasta.

Näe, Ansip ütles, et Afganistanis on koidikud juba vaiksed, pole ka põhjust tõlgipoisi Omari asüülipalvet rahuldada, las ehitab õpetajatega, kes peavad nagunii koju jääma, tulevikku koos edasi. Ei lähe me leedu rahva tahte vastu, et osaleda tuumajaama projektis, ega lähe ka eesti rahva vastu, rajades Suur-Pakri saarele tuumajaama asemel tuulepargi. Meie oskuseks on koguda plusspunkte üksnes rahvusvahelistest skooridest.

Ootame kultuurikatla pika podisemise ära. Hariduskatel jääbki podisema, tööjõukatlaga on see lugu, et rammusam leem voolab ammu üle ääre välismaale. Seniks musta huumorit näkku, muidu muutub kodanik tuimaks ega näe, milles seisneb elu point. Poliitikutega on kui endale vastutahtsi võetud lemmikloomadega – ahnete kutsikate värk. Sotsiaaliakatla kaant kergitab mõni üksik rändur, et me armas riik ärkaks Okasroosikese saja-aastasest unest. Seda mõru suudlust ta muidugi ei oota.

Aga pensionipäev jääb kallimaks kui riigipüha. Toidupoed on vanarahvast tulvil, palju sa ikka osta täid, kuukalender hakkas tiksuma. Ka noorrahvas on siis väga abivalmis, aitab memmel pinsi rahaautomaadist välja võluda – peopäeval on neilgi õllepudelid juba varakult peos. Kuhu see vanainimene pärast panna, eks küsi! On olemas geenide kättemaks.

Ja kuhu ses õhukeses riigis mujale kui koju minna, valimisteni veel aega. On hea, et meedia pakub vahel ka rahvast harivat, tahedamat lugemist-vaatamist nagu papa Jannseni ajal. Kes kalleid teadusajakirju jõuab osta, käest kätte need ei liigu. Rämpspostiga võitle kui tuuleveskitega. Vahel on ajalehtki kosmose kokaraamat. Tudengisputnik, mis äsja Prantsuse Guajaanast üles läkitati, kihutab 650 kilomeetri kõrgusel üle pea, teeb tiiru ümber Maa pooleteise tunniga ja nõnda kähku, et ei jõua Päikese poolel üle kuumeneda ega varjupoolel alajahtuda. Vaata sindrit! Ka meie oskame kandilisi mune muneda! Kui seda oleks minule kuldsete kuuekümnendate künnisel Paide astronoomiaringis öeldud, oleksin vist istuli kukkunud. Või roninud selle tüdruku voodi, kuhu ma ei julgenud minna.

Emad ei väsi vikse lapsi ega ühiskond tarku poliitikuid kiitmast. Paraku on vikse ja puudust kannatavaid lapsi hulgi, häid poliitikuid piskult. Seepärast meie ühiskond nii äpu ongi. Laps suunab oma energia selle maailma avastamisele, poliitik on maailma juba enda jaoks avastanud, hoiab seda kindlalt käpas, et suunata oma energia tagasi iseendasse, et jäädagi poliitikuks. Kõlab uhkelt nagu Inimene ikka. Nende „dividende” ja lastetoetusi pole mõtetki võrrelda. Võrdleks nagu ilutulestikku argieluga. Ei aita seegi, kui saad visuaalses meedias või kõmulehtedes külakorda aelemas käivatest persoonidest pisut hinge tõmmata – kes tohib rahvalt ta lelusid või mõnuaineid ära võtta! Siis võib juhtuda veel hirmsam, hakkame rääkima suitsiidist ja eutanaasiast. Kohe otsime uue aseaine.

Võõras sahvris või külmkapis on mõnus maiustamas käia. Suure suvega rinda pistes oleme maailma parimad (ütleb Karlsson Katuselt) grillijad. Neidki asju õppisid väljarännanud eestlased poolteise sajandi eest naabritelt, ja kui Kaukaasia lumemägedest sai püssiga liha kätte, võis tõesti tangupudru kodumaile ununeda. Varsti oleme maailma parimad sushi valmistajad. Aga elamis- ja elus läbilöömise kunst jääb igaühe enda kanda, selleks retsepti pole. Et elada, tuleb kõigepealt ellu jääda. Et vanaks saada, peab oskama iseend lõbustada. Kui mitu lennu- ja laevakatastroofis hukkunut oli kuulnud või ise rääkinud anekdoote lennu- või laevakatastroofidest? See on elu. Et poleks piinavat häbi asjatult elatud aastate pärast, et ei helendaks pärast surma nagu Marie Curie kokaraamat. Või nagu ütles Toomas Paul, et eesti rahvas on pigem kokaraamatu usku.

Võtame igal hommikul kohvitassi kõrval maailma pulkadeks ja paneme uuesti kokku nagu mustlase luku. Igaks juhuks, et poleks ebakindlust jalge all. Mis lukus, see lukus. Aga uue aja maailm on hakanud uutmoodi toimima ja meie käes on järjest keerulisem lukk. Vahel tahad vihaselt ära visata, siis võtad uuesti ette, et pusida eestlase vaikse jonniga edasi. Ehk läheb seekord õnneks, eks näis.

KALJU SAABER

Sõbrad hüüavad mind Virumaa kirjanikuks, õigupoolest see nii ongi. Sündisin 1944. aastal, esimene jutt „Murdeiga” ilmus ajakirjas Noorus (1965). Hiljem noppisin sealt ja Loomingust auhindu. Tartul, väljakaevamistel ja ekspeditsioonidel oli meis kõigis oma osa, aga miks must ajalooõpetajat ei saanud, võite kolm korda arvata. Tulid film, teater ja lastelood – „Saurusesuvi”, „Luukere Atu”, „Haruldast tõugu issi”. Ühes restos pakuti peagi frikadellisuppi „Luukere Atu”. „Härgamisi” (1979) sai romaanivõistluse ja Vilde kirjanduspreemia. „Punaselageda saaga” (1991) nii Vilde kui ka Virumaa preemia. Luulet on näputäis. Olen peagi kolmekümne proosaraamatu autor, toimetanud-koostanud koguteost „Virumaa” (1996). Näidend „Koduvõõrad” (1987) oli fosforiidisõja tähis Rakvere teatris. Loomult olen jäänud ka publitsistiks, näiteks „Kaimude raamatud” või essee „Mägieestlane hoidis Stalinit kirbul”. Virulased on tulnud minu juurde, saanud minuks nagu puu kasvuringid. Ajal on meile alati midagi öelda ka siis, kui oleme tema vastu ülekohtused. Seks puhuks vabandust!