Juhtkiri: Sireli, kas mul õnne?

Eve Rohtla Foto: Elmo Riig / Sakala

Ma ei mäleta, millal viimati sirelipõõsas nokitsesin, et sealt viie kroonlehega õit leida. See toovat vanade uskumuste kohaselt õnne.

Mina leidsin neid lühikese aja jooksul lausa kolm. Pistsin sügavlillad õied suhu, olin unustanud, kui kibedalt need maitsevad. Õnn ei olegi alati magus ja selle leidmine on raske.

Sotsiaalvaldkonnas on valdades ja linnades, paremini või halvemini, aga siiski vajajatele abi ning teenused välja töötatud. Üksikutele vanainimestele tuuakse soe toit koju, aidatakse pesu pesta või arveid maksta.

Veebruarikuu ajakirjas rääkis psühholoog Riina Luik, et elame üksinduse sajandil. Kui noorte inimeste puhul on see vaba valik, siis pensionipõlve pidavale seeniorile võib üksindus olla väga raske taluda. Ka elutark vanem inimene vajab õnne, teist inimest, kellega suhelda. Eriti kena, kui selleks on oma põlvkonna väärtuste kandja, sest tema mõistab eakat paremini kui noor ja palju krapsakam aitaja.

Tänasest ajakirjanumbrist loete, et Eestis on selliseid inimesi, kes soovivad ja tahavad teisi aidata, vabatahtlikult, ilma midagi vastu ootamata ja saamata. Argises töises maailmas tundub mõistetamatu ja uskumatu, et keegi toetab kõrvalolijat heast südamest, oma ajale ja elule ning iseenda vajadustele mõtlemata. Pidevalt. Päevast-päeva. Ja lausa nelja, mitte vaid üht.

Viljandimaal on selliseid inimesi heas mõttes „külahulludeks” kutsutud. „Külahullud” koristavad kalmistuid, teevad metsaalused puhtaks, ehitavad külaplatsile kiige, organiseerivad jaanipeo. Noor, pidevalt hõivatud ning oma elu rajav linnainimene ei suuda sellest ehk aru saada.

Meiegi loo peategelane, Viljandimaal Navesti külas nelja eakamat naabrit abistav Anne Arr, kes ei ela küll päris üksi, aga on üles kasvatanud viis last ja need ellu saatnud, võis end äkki tegevusetult tunda. Nooruspäevad, mis olid siginat-saginat ja toimetamist täis, olid muutunud. Kõigil on õigus end taas vajalikuna tunda.

Kui tervist jagub ja jõudu on, siis pole ju kummaline soov, et päev ning sellega seotud ettevõtmised oleksid hingele rahuldust pakkuvad. Võib juhtuda, et abivajajast ja toetajast saavad hingesugulased või sõbrad. Hea on teada, et kusagil on keegi, kes sind ootab ja kes sulle helistab. Muidugi ei saa välistada, et kaks inimest omavahel ei sobigi, ei tekigi õiget kooskõla või on konfliktid kerged tekkima. Aga proovida tasub.

Omavalitsused peaksid rohkem sellele mõtlema ja püüdma mõista, et neilegi on kasulik, kui nad oma üksikutele seenioridele vabatahtlike abiga õnnelikuma äraolemise kindlustavad. Sellel tundel pole hinda.

Paari nädala pärast algab jaaniaeg. Siis läheb 60+ toimetus pikemale puhkusele: võtame suvest viimast, kogume mõtteid ning kohtume taas septembrikuu teisel laupäeval.

Meeleolukat jaanipäeva ja ilusat sooja suve!