Hing ihkab teistega suhelda

Vanaisad üle kogu Eesti, kes on koondunud klubidesse, said sel kevadel maikuus kokku Viljandis, et üksteise tegevusest aimu saada ning muu seas lossivaremetes ja rippsillal ka ürgset Viljandi rütmi tunnetada. Foto: Elmo Riig / Sakala

Eakad, kes on kogu elu olnud aktiivsed, ei taha töölt koju jäädes niisama kodus istuda. Kes liitub mõne kodukohas tegutseva seltsiga, kes loob endistest õpetajatest uue ühenduse.

„Esimene aasta oli jube hea. Ma ei tahtnud kuhugi minna ega midagi teha. Teisel aastal hakkasin liigutama ja leidsin Vana-Pärnu seltsi, kus palju endisi töökaaslasi juba ees oli,” kirjeldas endine Pärnu Postimehe ajakirjanik Silvi Kanošina.

Peagi sai hoopis teises linna servas elavast Kanošinast Vana-Pärnu kultuuriseltsi esimees. Pärnus valmis uus raamatukogu ja linnavalitsus andis endise haruraamatukogu hoone seltsile tasuta rendile. Selts kasutab 1872. aastal valminud Pärnu linna poeglaste kolmanda algkooli ühekorruselisest hoonest kahte tuba, ülejäänud ruumides tegutseb tööpäeviti haruraamatukogu.

Tegelikult ei peaks ühe linnaosa selts enamasti eakaid koondama. „Kui mõni noor oleks eesotsas, käiksid siin noored,” tõdes Kanošina. Aga juba enne teda on Vana-Pärnu seltsi eesotsas olnud eakamad inimesed ja koos käivad peamiselt need, kes on töötamise juba lõpetanud.

„Paljudel pole kaasat, lapsed on välja lennanud. Nad tahavad midagi teha,” ütles Kanošina. Tema sõnul peavad ühel seltsil olema nii aktiivsed inimesed kui ruumid, kus huvilised saaksid koos käia.

Koidula majamuuseumi kõrval tegutsevasse seltsihoonesse leiab iga aastaga tee üha rohkem inimesi. Lauldakse, tantsitakse, tehakse käsitööd. Väga populaarne on liikumisrühm, mida varem haiglas ravivõimlemise instruktorina töötanud Aime Alttoa juhendab. Enne ja pärast võimlemist mõõdetakse osalejate vererõhku, millest eakad väga huvitatud on.

Seltsi ligi 4000 eurone aastaeelarve toetub neljale sambale: 290 eurot kuus linnalt majaga seotud kulude katteks, ringitoetustele, kaheeurosele seltsi aastamaksule ja saalirendile. Lisaks üksikute ürituste toetused linnavalitsuselt ja kokkulepped sponsoritega. Europrojekte kirjutada Kanošina ja seltsi juhatuse liige Leili Tamm ei oska, näiteks Raeküla seltsis on selleks kogemustega eestvedaja.

„Kogu vile läheb majale,” lausus Kanošina. „Ringidele toetusest piisab, aga kütterahaga ei tule välja.”

Kohtutakse huvitavate inimestega

Viljandis asutas Pensionäride Liidu liige Ella Ruus, kes kümme aastat mälumänguklubi oli vedanud, eelmisel aastal e-klubi. E tähendab elurõõmsate ja energiliste eakate kohvik-klubi, naljatades on seda nimetatud ka Ella klubiks.

„Kui inimene pensionile jääb, siis otsib ta tegevust,” rääkis õpetaja ja haiglas hooldajana töötanud Ruus. „Enne töölt ärajäämist tegin mälumänguklubi, mis korra kuus koos käib. Sellest jäi väheseks ja sündis e-klubi, mis huvitavate inimestega kohtub ja erinevaid mänge mängib.”

Esimesel koosviibimisel oli 64 inimest, hiljem on neid olnud 40 ringis. „Kui on poisse, saab tantsida, kui pole, tantsime omavahel,” lausus Ruus ja lisas, et mehi võiks rohkem olla.

Rahaliselt tuleb klubi kenasti välja, keegi pole nelja eurot paljuks pidanud. Toimeka inimesena on Ruus ka projektikirjutamise selgeks õppinud ning hasartmängunõukogult ja kultuurkapitalilt toetust saanud. Mitte küll mälumänguks ja e-klubiks, vaid estraadiansambli tarbeks.

„Algus on keeruline, aga kui põhimõtted selged, läheb lihtsamalt. Julgustaksin teisi ka toetusvõimalusi uurima ja projekte kirjutama. Klubiüritusteks ei tasu küsida, iseasi on festival või konkurss. Üritus peab olema laiapõhjalisem, kogukonda haarav,” kõneles Ruus.